Hommikul oli spordipäev. Pidime 2.km jooksma aja peale. Suht lahe. Aega läks about 10 mintsa vist.. või mdea.. igatahes gümnaasiumis olin ma tüdrukutest 22.kohal. Btw, minu rinnanumber oli 246.
Peale seda liikusime Kalevi staadionile ja mängisime pushballi. Aah.. see oli ikka üks massive mäng. Vigastusi oli palju. Ahtol näiteks on käes kaks mõra..
Mingi teadmatu aja seal passisime ja kui lõpuks saime koju liikuda, siis Kelliga liikusime kesklinna ja koduuu. Kodus oli hea olla. Kuigi olin seal vähe. Sest kohe peale kojujõudmist tegin väikese poetuuri. Ning kui ma koju jõudsin ja täpselt dušši alt välja jõudsin, oli Helina ukse taga. Ja siis oli nagu mingi muuvi stseen. Mina tulen rätikutega ja veest tilkuva kehaga välja, teen ukse lahti ja ise kaon vannituppa tagasi. Ja siis jalutasime Baltasse. Johanna tuli linna. Kolmekesti sõitsime koju jälle tagasi. Johanna nägi ka siis esimest korda korteri ära. Talle meeldis vist. Võtsime veits võikusid ja muud nomnomi ja kui Helina lahkus, siis Johannaga Oleviste poole. Hilinesime ka mingi suht kaua..
Aga õhtu oligi siis sisustatud Ollis. Kus muidugi juhtus nii üht koma teist. Näiteks nägin lõpus ülistuse ajal Ahtot. Ta rääkis mulle oma mure ära. Ja siis koos palvetasime ka. Ja.. tegelt ma ei taha sellest teemast üldse rääkida. Kes teab, see teab. Aga kerge meil olla polnud.
Ka norteka kohvilaud polnud just kõige jutukam. Mõnega mõne viisakusväljendi vahetasin, kuigi ma oleksin oodanud teistsugust suhtumist. Mõtted kerkisid ka sajaga. Nii palju oli neid.
Mingi aja jooksul läksime välja ja saatsime Johanna ära ning Berta samuti. Ja Helina saatsime ära. Ning meie Angelicaga kodu poole. Tegin kakaod, suht jube tuli välja. Ja sõime. Rääkisime. Sõime. Rääkisme. Vaikisime.
Ta aitas mul paarile õpikule paberid ümber panna ning niisama olime siin.
Jaa....selline väga tihe päev. Terve päev ainult jalutasin või jooksin ringi ja siis süüa sain ka ainult võikusid. Muu valmistamiseks polnud aega. Aga see selleks.
Kell nüüd juba palju. Aga õnneks pole ma täna üksi. Angelica on kõrval toas ja loeb raamatut. Ja mina lähen magama. Tunnen, et olen selle nädala lõpuga nii kurnatud ja nii läbi tõmmatud, et lihtsalt tahaks olla tuim. Ja mitte mõelda nendele love tunnetele ja valule ja hädadele ja probleemidele ja kõigele muule. Aga ma ei suuda. Liiga raske on hoida mõtteid eemale.
Kuid, oma tunnete posti teen ma teinekord. Hetkel ma lihtsalt jätan kõik katki ja lähen puhkama.
No comments:
Post a Comment