Tahate ühte mõnusat positiivset posti minu tänasest päevast ? :D Ma loodan, et tahate, sest täna on nii palju head olnud. Okei, paha on ka, aga sellest pikalt ei räägi. Räägin sellest ainult nii palju, et jõuda oma rõõmsa osani. Aga selleks pean ma ikkagist alustama hommikust, mis polnud päikseline. Õues oli udu ja sombune ja mudane ja kohe sajaga sügis. Ning minu kurgus ja ninas samuti. Ninasõõrmed olid kinni ja hommikupoole magada ei saanud. Kurk pistis ka oigama. Aga vaatamata sellele tõusin ma ülesse ja läksin kooli. Poole tee peal hakkas ka pea julmalt valutama.. Ja mata tunnis oli ka valus..
Aga siis psühholoogia tund ajas minema selle. Mulle meeldib see tund. Ning edasi läks nii ja naa. Kasvatasin rõõmukillukestega oma positiivset poolt. Saksa keelest sain mina ära, sest ma ei lähe koorilaulu. trololooooo. Ja siis ma läksin hoopiski paraleelklassiõega co-marketisse. Ja siis sõime krõpsu ja niisama chillasime poe ees. Vihma sadas. Ning kui ma bussi ootasin, sadas vihma veel rohkem. Ja kui ma koju jõudsin ja endale võikusid tegin ja kohvi jõin, sadas ikka veel.. palju seda vihma siis tuleb. Sellest pole aru saanud, aga see on vist sügis, ma arvan... Igatahes, kaua ma kodus ei saanud olla. Pesin nõud ära ja juba mantel selga ja padjommm minema. Ps, selleks ajaks oli tuju juba okei. Muiatasin omaette ja olin rahulolev.
Ja õues tol hetkel vist ei sadanud vihma. :D Ime missugune. Läksin Solarisse. Lemmikkohta, raamatupoodi. Oi kuidas ma Apollot laavin. Varsti, õige varsti, saan sealt lõpuks ühe oma uue lemmiku ära osta. Tõsi, enne seda pean veidi tööd tegema. :)
Sooo.. aeg möödus sealt megakiirelt, nagu alati. Ja nagu alati, jalutas üks ja sama turvaonu minust tundmatu arv korda mööda. Nagu alati :D
Trolo, siis ekslatoorisin ennast esimesele korrusele. Vaido oli jälle tööl. Ja jäin siis oma tädi ootama. Aga nägin hoopiski oma vennanaist ja Sannut, kes kallistas mind mingi megakaua ja megasuurelt. Nii armas. Nad trollisid siis edasi ja peale selle tuli ka tädi. Saime kokku ja siis nägime uuesti vennanaist ja tütart. Noh, edasi oli tavaline naistekas. Tädi imestas, et vennanaisel juba nii suur kõht ja siis kuhu lähete jne.. selline jutt. Õnneks ei kestnud see kaua ja varsti kand ja varvas bussika peatuse poole. Sõit sõit Mustamäele ja siis väike jalutuskäik majade vahel. Lasteaia juures. Ja siis tagasi. Ühesõnaga, mulle näidati mu töö ära. Hakkan ühte (vahest kahte) väikest põnni lasteaiast koju viima. Lahe. :D
Siis olin ma juba päris naeratav ja jutt voolas mul ka terve tee, kui tädi juurde läksime. Seal sai ka veidi oldud ja siis sõit minu juurde. Wuhuu ˇˇ
Kui tädi pere oli uksest sisse jõudnud, siis helistas vend ja küsis, et kas ta võib külla tulla. Mul oli, et JAA, tädi just tuli ka. Keetsin siis tee ära ja lõikasin koogi lahti ja katsin laua, kui uksest tuli sisse veel kolm hinge. Nagu wow. Ma arvasin, et vend üksi tuleb, aga ei. Ikka perega :D
Ja siis mul oli nii, et täpselt kõik toolid korterist said laua taha veetud ja kõik tassid lauale pandud. :D Ja nii lahe oli. Alguses oli veidi imelik, et nüüd äkitselt 8 jalapaari müdistavad korteris, aga ei. Väga awesome oli. Mina olin siis perenaine ja teenindasin ja pakkusin enda poolt kõike mis mul oli. 3 last panin vahepeal arvutist multikaid vaatama ja ise istusime ja rääkisime. Ja lihtsalt nii kipa perekonna koosistumine oli minu pool. Ma olin muidugi täiega sillas. Ma ei tea miks, kuid ma tundsin ülimat rõõmu, et mul nii palju külalisi oli :D
Vahepeal väsisid veel lapsed ära multikatest ja hakkasid siis peitust mängima. :D 2 suuremat peidavad ja üks väike kahe aastane jookseb mööda tuba ja otsib neid. Nii armas oli lihtsalt. Ma loodan, et alumised naabrid väga pahased pole, et meil selline krossikas toimus siin. Ning meie, vanade inimeste, naer oli ka kohati päris vali. Aga jah. Ise naerdes on ju raske ka teistele öelda, et oki, oleme vaiksemalt :D
Lõpuks saatsin need armsad perekonnad ära ja ise tegin ühe 36 minutilise kõne. Ja siis vaatasin telekat. Sealt tuli nutusaade, kodutunne. Ja ma ka olin seal, omas rõõmsuses ja olekus ja siis ma lihtsalt hakkasin nutma. Kohati sellepärast, et mul oli kahju neist lastest seal, kellel pole ema ja kohati sellepärast, et minul on nii hea elu. Nagu mul on sajaga ju vedanud. Aga tavaliselt tekib vahepeal lühis ja me ei mõista seda alati.
Aga kui ma olin oma pisarad ära andnud taskurätikule, hakkasin kogu seda koosistumist koristama. Ja mul ei läinudki väga kaua aega. Ja siis olin jälle õnnelik. :)
Vot. Selline päevakene, mis algas uduselt ja halvaga, kuid terve päev kogunes rõõmukillukesi juurde ja lõpuks oli isegi hambaid pestes suunurgad ülesse poole.. :)
Positiivne (Y) !!!
Homse kohta võin öelda nii palju, et päeval on spordipäev ja õhtul jälle külalised :) Oleviste ka ofc ;)
seniks..
G.B.YBYE
No comments:
Post a Comment