esimene exam

Täna oli siis see kole päev. Esimene eksam. Õnneks oli see esta, mida ma alguses üldse ju ei kartnud. Olin pigem õnnelik, et minu jaoks kõige kergem on esimene. Juba hommikust saadik proovisin olla positiivsema meeleoluga. Ärkasin vara, käisin õues, sõin korralikult, kordasin ja tegin mida kõike veel.

Kooli lasin emal viia, et ei peaks kena seelikuga rattaga sõitma. Koolis tuli väike närv sisse. Eriti ukse taga oodates.. ja siis kui loeti eksami juhendit ja veel loeti sõnu peale. Siis oli küll, et oeah.. andke juba kätte see töö. Sest ma hakkasin mõtlema ja mõtlema ja .. mõtlema. Tõsine overthinking olen.. Aga lõpuks saime alustatud ka. Kell 10.07. Alguses peale vaadates tundus töö raske. Aga kui tegema hakkasin, vaatasin, et polegi nii raske. Kartsin ka ajapuudust, kuid mul jäi veel maa ja ilm aega üle. Oli kaks lugemisülesannet. Esimene oli minu jaoks veidi kergem, kuid teine, see kus olid need friiking liivlased sees.. need küll võtsid veidi rohkem aja sügamist ja teksti mitu korda läbi lugemist. Siis tegin ära grammatika ülesanded. Ei arvanud, et nii puuse panin, kuid... mnjah. Ning lõpuks jätsin kirjandi. Teemat te olete raudselt kuulnud juba kuskil, kuid panen ka endale siia kirja. " Arvuti - abiline või ajaraiskaja" Mõni ütleb selle kohta, et oli raske, teine võtab sõna, et oli kerge.. kuid mina ei oska seisukohta võtta. Suht tavapärane teema. Oleks muidugi võinud olla teema, milles oleksin saanud minna rohkem sügavamale ja rohkem näiteid tuua. Aga vat. Oli hoopiski nii. Ise kirjutasin teemasse arvuti halbadest pooltest ja headest pooltest. Oli vaja vähemalt 200 sõna, aga ma sain isegi 255. Proovisin muidugi kirjutada head ja lahedat kirjandit. Aga kui töö korraks tagasin sain, siis pidin pettuma. Oma maksimum punkte ma ikka ei saanud sealt. Järelikult pole ma veel piisavalt hea arutleva kirjandi kirjutaja.
Mina kasutasin ajast põhimõtteliselt kõik ära. Väljusin 12.55, kuna mul oli töö juba kaks korda üle kontrollitud, šokolaad söödud ja põiekas ajas peale.
Läksin koju. Tundsin ennast kuidagi kindlalt. Ja rõõmsalt. Korrastasin sahtli ära, leidsin oma lühkarid ülesse ja palju särke, mida võiks lähiajal kanda. Läksin siis perega õue, aitasin neid traktori juures ja olin niisama kasulik. Tundsin ennast hästi ja naeratasin. Need olid ka minu viimased naeratavad hetked. Järsku märkasin, et kell on 15.45 Pidime kella neljaks kooli tagasi minema. Kähku tuppa, vahetasin särgi ja kammisin veits kiharaid ja ratas välja ning sõitma. Sõita oli hästi hea. Jõudsin väga kiirelt kohale. Muidugi pidime veel ukse taga ukerdama. Lõpuks lasti meid sisse ja siis teatati see karm tulemus. Fak ma ütlen. Ma arvasin, et oli kerge töö, kuid mitte keegi meie klassist ei saanud 5. Isegi mitte Kaio, klassi targim. Ise sain 4. Punkte oli 84. Ütleksin, et väga-väga sitt tulemus. Lootsin +90 saada. Jah, tõesti. Mu ootused ja lootused olid suuremad ja olin tõsiselt nördinud. Rattaga oli väga massive koju sõita. Te võite ainult arvata, mis ma tegin terve selle tee. Aah.. hard day. No, ma ei saa sellest aru. Terve aasta ma proovisin olla tubli esta tundides ja täita neid vastikult igavaid töölehti, et just täna oleks mul millegi üle rõõmus olla. Kuid täitsa pekkis. Kogu aasta töö läks .. mittekuhugi. Argh. Ja teate ? Üldse on mu terve aasta nii pekkis olnud. Millal olen ma saanud mõnda head uudist ? Asi ei puuduta mitte ainult estat, vaid kõike. Iga päev on vaja millegi pärast muretseda. Iga päev on kellegil midagi minu kohta öelda. Mitte ükski päev pole täielikult rõõmus. Nii palju on tujurikkujaid asju. Nii vastikkk on kõik. Nii viltu on kõik. Ja ma olen märganud, et mitte millegil pole mõtet. Pole mõtet pingutada, kui see ei anna tulemust. Pole mõtet unistada, kui need unistused ei vii kuhugi. Pole mõtet olla rõõmus sest see rõõm rikutakse kaks korda suurema nutuga. Nagu.. ma ei tea, milles on viga. Mina , ma tunnistan, olen endast andnud maksimumi. Kuid. Sellest jääb puudu.
Ja üldse.. selles ainult muresid täis elus pole ju mõtet olla ja sipelda. Lõpuks peab ikka käega lööma. Ja tunnistama, et sul pole mõtet. Oled üks mõtetu inimene, kelleta saaks siin maailmas väga hästi hakkama. Ja kui keegi peaks nüüd mõtlema, et EI. Igal ühel on mõte ja missioon. Siis.. mina olen seda otsinud. Otsinud seda mõtet ja seda missiooni, mis oleks minu oma. Kuid.. seda pole. Liiga palju on olnud tagasilööke ja aina rohkem ma veendun, et minul polegi oma kohta siin.

Okei, eksamist läks nüüd just jutt kaugele.
Aga ma ei oska enam muud öelda.
Sooviksin, et kirjutaksite mulle paar karpi rahusteid välja.
Pole ju minu süü, et mina ei oska asjadega toime tulla ja murdun ehk liiga kergesti..