Sees on suuur igatsus. Suur suur igatsus millegi järgi. Ma olen lihtsalt nii kurb.. aah..
Miks kõik läheb nii valesti? Miks ma pean jälle lugema mõnda blogi või nägema mõnd pilti ja siis hakkama pisaraid valama. Mille sussi pärast peavad inimesed mulle haiget tegema. Ja kuidas nad siis ei mõista ka seda. Hädavaevu olen ma mõnes olukorras oma tundeid vaka all hoidnud, et mitte end paljastada.
Aga see lihtsalt on nii kriipiv.
Ma olen kaotanud kõik. Ma olen kaotanud enda, usu, sõbrad, tuleviku, mõtted. Eile rääkis ema mulle loo, kus üks isa õpetas oma last mitte kedagi usaldama. Isa pani lapse aknale ja ütles, et hüppa alla. Ma püüan su kinni. Laps usaldaski oma isa ja hüppas, kuid isa ei püüdnud last kinni. Laps muidugi sai haiget, aga sellega õpetas talle isa, et mitte kedagi ei tohi usaldada. Isegi mitte oma vanemaid. Ja nii see ongi. Ma olen olnud avameelne ja usaldanud kõiki, lootes saada abi ja ka teiste usaldust. Kuid selle asemel minu usaldust kuritarvitatakse ja vastastikusest usaldusest pole kuuldagi. Elu on õpetanud ka mind. Mind, naiivitari.
Ja üks asi, mis on mul kogu aeg meeles, on see, et kõik kaob. Kõik inimesed kaovad ja kõik kohad ja esemed kaovad. Mitte miski pole jääv. Isegi mitte elu. Ka see kaob lõpuks. Ja nii ei saagi me muud teha kui lihtsalt elada endaga ja kasvatada endale paks nahk, et kannatada kõike seda kiusu, kommentaare ja valusaid hetki, kui sa näed et sa oled maha jäetud.
Hetkel räägin ma endast. Ja enda elust, kuid ma tean et teistel see nii pole. Mis on minus siis teisiti. Ma ei mõista ikkagist seda, kuidas mõni inimene omab sõpru, kes kõik on tõeliselt tema sõbrad, kuidas koos võetakse ette lahedaid ettevõtmisi. Koosistumisi, kodugruppe ja nii. Koguaeg ümbritseb neid inimesi rahvas ja nad on armastatud. Aga teised, teised on mittearmastatud. Neil pole palju häid sõpru, kelle juurde joosta vajadusel. Ja ehk pole ka seda ühte ja ainukest head sõpra, sest see võib vahest ka selja keerata ja sind täiesti maha müüa mõnele teisele.
Elu on karm. Minu jaoks. Ja ma tean, et see mida ma siin hetkel räägin, et selles hakatakse süüdistama mind ennast. Ning kui mõni tahab veel sitemaks mu olukorda segada, siis tuleb ja hakkab minuga paukuma, et minus on probleem. Et ma ise tõmbun inimestest eemale ja tõmban ise endale häda kaela. FkYu. Ehk võibolla tõesti see ongi iga kevadine masenduse periood, mil ma lasen enda peast läbi kõige mustemad mõtted ja mil ma tahaks kõik maha jätta. Aga te ei pea selles kedagi süüdistama. Ei mind, ega ennast, ega teisi.
Saage aru, minu jaoks pole elu lill. Lihtsalt.. kõik on nii sassis ja vastik ja ma lihtsalt tahaks need kräpid asjad enda pealt maha pesta.
Nüüd olen ma vanemaks saanud ja enam ei hakka endale haiget tegema, kuid alati ei pea selleks olema füüsiline vorm. Mõnikord ongi just kõige parem ravi vaimne haiget tegemine. Kui on haige juba hing, siis miks ei võiks seda veel haigemaks teha. Kui on, siis juba korraga.
Isa täna ütles, et kõige valusam asi ongi hingevalu. Jah, kes on tundnud seda, see teab. Mina tean. Ja seda ei unusta ma iial.
Need haavad jäävad alatiseks...
1 comment:
Ma ei tea kas ma tulen... Ja kurta ma ka ei taha.
Post a Comment