Sellest ajast saadik, kui ma jäin haigeks, olen ma hakanud nägema väga eriskummalisi unenägusid, mis kõik tunduvad nii tõetruud, nagu oleks see mu teine argipäev. Eile nägin ma, et ma olin haige ja kodus, nagu praegu olengi, ja siis tulid mulle külla kõik eelmise aasta lõpetajad. Ehk siis 21.lennu vilistlased. Eriskummaline oli see, et ainuke poiss, kes nende klassis käis, puudus minu unenäost. Ehk siis only girls. Nad mäslesid minu toas. Vaatasid asju, näppisid asju. Rääkisid ka minuga juttu. Aga keegi ei teadnud, et nad mul külas on. Ja siis kui vanemad pidid tagasi tulema, siis ma läksin nii närvi, et kuidas nad nüüd kodust minema saada.. sellega see ka lõppes. Aga see oli nii reaalne.
Eile oli ka üks unenägu sellest, kuidas ma sõitsin Tapa vahel jalgrattaga ringi. Päris teostav, eksole.
Aga tänasele unenäole mõtlen ma küll nüüd vist terve ülejäänud päeva.. See lihtsalt... ma ei tea millisest aju osast see mul silme ette mängima hakkas, aga jaahm :D ... Kahjuks ma ei saa seda siin avalikult kirjutada, sest osad teist tunnevad seda inimest ja teiseks, ma ei oskaks praegu seda veel kirjeldada.
ohjah.. muidugi neid unenägusid on veel. Koeraga näiteks. Ja selliseid õues jalutamisi.. ja igast muid. Ootan põnevusega, mida järgmised magamajäämised toovad :D
Aga mis peamine. Mul on alati neid unenägusid nähes selline tunne, et see toimubki nüüd päriselt. See tunne on kuidagi nii.. kindel, aga samas kui sa ärkad, tead, et see oli ikkagist üks meelepete. Ning neid ilusaid kaadreid ei ole ega ka tule..
No comments:
Post a Comment