Las kallab.

Jah, enam pole vahet, mida kallab. Kas on see siis kommid taevast või ketšup või vastikud märkused või mõni hea sõna või paberilehed või puulehed või sitt mida koguaeg mulle krae vahele tuleb või siis hoopiski vihm nagu täna.

Ja täna ka tuli lõpuks ometi vihma. Ja minuarvates oli see nagu märk. Mille kohta märk, selle ma jätaks mainimata. Aga märk. Märk, märk märk.. nagu märklaud.. minu pihta. -.-

Okei. tegelt räägin siis tänasest.

Vihma sadas (no ma ei saa seda mainimata jätta) ja kooli oli väga rets sõita. Tahtsin rattaga minna. Ei tahtnud emaga minna. Ja spetsiaalselt sellepärast, et ma saaksin rattaga minna, läksin ma veidi varem. Pool kümme, kuigi koolis algas konsuldatsioon alles kell 10.

Läksin rattaga. Eemalt kaugelt müristas. Sõitsin sõitsin, lootes et ei juhtu midagi. Umbes poole tee peal hakkas tibutama. Siis lisasin kondiauru ja väntasin veel kiiremini neid pedaale, et saaks armsa vihmapilvekese alt välja. Ja ei hakanudki sadama. WOHOO. Sõitsin veel ja juba müristas ligemal. Siis veel ligemal ja lõpuks müristas juba peaaegu pea kohal. Kui Jänedale juba päris ligidal olin, no või siis juba peaaegu Jänedal olin, lõi eemal ka välku. Karjusin "No Wayy" ja siis kimasin nii kuidas suutsin kooli juurde. Praegu muidugi kahetsen. Oleks võinud asja rahulikult võtta ja lasta kõikidel ilmastikuoludel mu enda embusesse võtta. Kuid see on see tagantjärele

tarkus. Kui olin juba kooli juures. Ehk siis autoparklas, vot siis hakkas tulema ja tulema ja tulema seda padukat. Aga kui padukas jõudis kätte, oli mu ratas juba seina ääres ja ise jooksin koolimajja sisse.

Bio konsuldatsioon oli suht edukas. Tegime töölehti ja arutasime värki ja eksameid ja õpetaja andis nõu meile ja see 70 minutit seal möödus kiirelt. Siis veel viimased õpikud tagastada ja juba koju. Siis ilma vihmata...

Kodu on see turvapaik. Kõige parem koht. Kuid varsti on mul uus kodu.. varsti seda vaatama. Olen täiega exited, et saan seda näha, sest siis tekib juba ettekujutlus mul ja saan ka mõelda mida kõike ma enda uude koju vanast kaasa võtan. Asukoht pidi ka super olema. Aga teid see ei huvita.

Omas kodus ma vaatasin Superstaari kordust. Suht põnev oli. "Closer to the edge" laulu ajal

laulsin koos Artjommiga kaasa. Kuigi .. Ta peaks veel palju selleks harjutama. AGA selle esituse,

minuarvates, kõige paremad kohad olid need trummikohad. Ma lihtsalt panin nendel hetkedel läpaka eemale ja lasin puldist volüümi juurde, sest mulle nii meeldisid need trummikohad. Väga efektsed olid. Ausalt.

Reklaamipaus oli ka lahe. Nii meeldis mulle. Eriti see Nestle Cini Minis reklaam. Tekitas kohe krõbuski isu. Ja need väikesed krõbuskapoisid seal. Armsad.

Aga ma lõpetan oma värdja postituse. nüüd.

Niiet, elage oma elu edasi ja las kallab. Nii vihma kui raevu.