Ainult minevik on surematu

Keerasin täna kalendrit. Mihklikuu vaheldub Viinakuuga. Septembrist saab oktoober.. Sügis on juba täielikult käes. Õues on hommikuti külm, näpud külmetavad ja puud hõrenevad. Lehed lebotavad meenteedel ja pargivahel. Kõik on kollane ja oranz. Üks aastaaeg on sellega läbi saanud ja talv on ukse ees. On sügis ja on sügismasendus.

Kõik head mälestused on möödas. Soojus on kadunud. Nüüd valitseb külmus ja kargus. Inimesed on muutunud tuimemaks ja külmemaks. Kuumad tunded on kadunud. Alles on ainult mälestused.

Iga sekund langeb lehti maha. Ja nad ei saa enam tagasi puu otsa. Kahju on nendest. Appikene, kui kahtlast teksti ma ajan.. Kirjutan kui kahju on mul lehtedest, mis on maha langenud. Isegi mulle on see sügis vist mõjuma hakanud. Tegelikult oli mul päeval kena jutuke valmis mõeldud ja ma teadsin täpselt mida ma siia kirjutan. Aga sellest on mitu tundi möödas ja kõik on kui pühitud. Kahju. Mu mõtted on pühitud nagu lehed puult.. No ma ei saa, iga asjaga seonduvad puulehed. Ju ma siis peangi tänase postituse tegema sellise sügisese.

AUsalt öeldes, ei tea ma praegu üldse millest rääkida, või mis teema siin tõstatada. Kõik päevane soga mis peas oli, on läinud. Enda arvates oli see hea, aga ju siis polnud seda siia vaja. Tegelikult poleks ju seda posti üldse vaja, aga ma lihtsalt tundsin et ma pean siia kirjutama. Blogerff möllab. Pilte ei saa ma ka kahjuks ülesse. Küll on ikka kurb lugu. Sain täna vanna käest digika, mille ta mulle laenas. Mina hakkasin muidugi koheselt sellega ilusat ja masendavat sügist pildistama. Sorteerides leidsin isegi 4 pilti, mis sobiksid siia, kuid neist ülesse olen ma saanud ainult ühe ja ainukese. Teistega on ssuuremaid komplikatsioone, kuid ehk pärast õnnestub. Igatahes pilt on siis maja teise korruse aknast tehtud. Meie maja tagatagune ja suur tee ka. Tore punakas aed on ka peale jäänud.

Igatahes, suva saate need pildid hiljem vb. Aga mida ma siis teinud olen see aeg, kui ma pole endast märku andnud. Ikka koolis käin ja iga päev ma mõtlen ühele inimesele. See on nii halb, et ma temale mõtlen. Ma ei tohiks temale mõelda, aga ma ikka teen seda. See on nii kohutav. Mõned tunded lihtsalt tahavad mind purustada. Vägisi kokku suruda ja ära süüa mind. Pean tõdema, et ma pole väga maitsev. Üks rasvane ja karvane pallikene olen. Tunded on nii painavad. Ma pole aru saanud, et miks ei võiks me kuulda üksteise tundeid või neid tunnetada. Kõik oleks siis kergem. Kohe väga-väga kergem. Poleks seda salatsemist ja nuputamist ja neid poolunetuid öid. Aga ma ausalt proovin talle mitte mõelda. Ja ma proovin mitte talle ja talle ja talle ka mõelda.. oehh, neid on nii palju, kellele ma ei tohiks oma mõtteid raista, sest ma tean, et need ei anna tulemust. Ikka on kõik endine. Nukrutsemine ja masendus. Lõpp on alati sama. Pisarad lõpetavad kõik. Always.

Kurb, see ongi see elu. Olen viimasel ajal olnud õnnetu ja kurb. Alateadvuses ma igatsen, igatsen ja igatsen. Igatsen ennast lõhki. Tegelikult on küll tunne, et lähen lõhki, sest juba üle 24 tunni olen ma lihtsalt valudes olnud. Ribid valutavad. Kui ma köhin, siis on sees kohutavalt valus. Nagu pistaks või midagi sellist. Ja jalad on ka valusad. Reied... õõh, kohutav. Juba vastik on trepist üles minna koguaeg. Ma arvan et spordipäevast, aga pole kindel. Muud seletust ju pole. Ma ei usu, et mu valuvaigistitest tuleneksid need valud. Valuvaigisti peaks ju valud hoopiski ära võtma !!! Aga mul ei võta.. iga päev 1 tablett ei tohiks ju halba teha. Pigem annab see mulle hea tunde. Mul täiesti kama, kui te arvate et ma olen hull ja kes iganes veel. Ausalt suht suva. Tegelt ma ei usu, et paljud silmad seda kirja üldse loevad. Keegi ju nkn ei viitsi sellist pikka teksti lugeda, mis algab sügisest ja lehte langemisest. Hah. Petsin teid ära. Teid ja ka ennast. Ma olen ennast viimasel ajal nii palju petnud. Valetanud iseendale. Iseendale haiget teinud.

Daaah.... Miks ma olen oma eluga nii teinud ? Ma olen nii kaugele läinud, et ma ei tunne enam ennast kusagil kindlana ja rõõmsana. See põhjustabki seda, et ma olen koguaeg õnnetu ja siis inimesed arvavad, et ma olen mingi julm masehunnik. Pekki küll, ma pole masehunnik. Lihtsalr ma ei suuda ennast rahvaga ühendada ja siis olen nagu outsider ja loner ja siis arvataksegi nii. aga mul suht kama, kedagi ju nkn ei huvita. Ja kui üldse huvitabki kedagi, siis võtku ise midagi ette. Ma olen andnud endast nii palju kui ma suudan ja tahan, aga ikka jääb midagi vajaka.

Tegelt ma arvan tõsiselt, et ma peaksin lõpetama. Aga ma ei taha. Tahaksin veel kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Mulle meeldib kirjutada. Mulle meeldib kirjutada enda tunnetest. Kirjutada tunnetest mis haaravad mind. Kirjutada neist tunnetest, mida ma igatsen. ...

MA IGATSEN SIND VÄGA !!!

:(