Nii palju on asju mida ma kahetsen. Nii paljud asjad peaksid olematta olema. Nii paljud laused peaksid olema luku taga. Me mõtleme alati liiga hilja. Pidevalt me tahame olla parimad. Me ei mõtle teistele. Seda elu elada nii, et sa ise ka õnnelik oled- seda üksi ei oska. Paljud ei oska seda elu nii elada, et nad ise ka rõõmsad oleksid. Nad lihtsalt ei saa aru, et tegelikult on nende elu hea. Neil on asju ja omadusi mida teistel pole. Aga ikka pole me rahul.

Ma tean et ma elan valesti hetkel. Ma pole oma elu pühendanud kindlale alusele. Ma nurisen vahetpidamatta ja olen kurb. Ma võin teha head nägu, ma võin naerda. Kuid see hetk on kõik mu peast pühitud. Kui fiiling läbi saab, olen ma hullemas olukorras. Ma olen nagu narkar. Ma vajan koguaeg mingit kaifi, mingit elu mis vallutaks teised mõtted. Aga ma ei oska seda saada.

Ma olen proovinud nii palju asju, millest ma olen püüdnud abi saada...kuid tulutult. Ma ei ole leidnud seda õiget teed. Vaikselt hakkan ma kustuma. Ma varjan enda olemust riiete ja meigi ja väliste omaduste taha. Kuid nii olen ma feik. Endalgi on mõnikord halb olla sellepärast. Nii palju olen ma inimestele halba teinud. Ma kahetsen seda südamest.

Tõeline mina on peidus minu sees. Selline nagu ma olen siin pildil... täiesti töötlematta.

Ma püüan liikuda sinnapoole, et ma suudaks ka ükskord olla õnnelik ja rahul oma eluga. Ning mitte korraks vaid terveks eluks. Olla teistele eeskujuks. Armastada kõike mis on mu ümber. Olla real... not feik.