täielik fail,fail,fail päev..

Täna on olnud üks hullemaid päevi. Ausõna. Nagu kõik on nii vastik ja halb olnud. Juba hommikul kui ma lugesin koolis ipodiga teiste blogisid mõistsin ma, et mu blogi on nende kõrvalt ikka täielik crapp. Jah, lohutan end sellega et ma pean seda ikka enda jaoks, mitte teiste jaoks :) aga ikkagist tunnen ma, et mu blogi on nii .. tühi.. (?) Juba sõnavara on ka teistsugune. Muidugi need, kelle blogisid ma lugesin, nad on vanemad minust. Aga poisid samas. Ja ka on ta tüdrukuid, kelle blogi ja blogipidamist ja kirjutamist ma nagu tõega kadestan. Siis helises koolikell. Holaa. Esimene oli ajalugu. Muidugi. Nädala esimene tund ei saa kunagi olla fantast. Ei ma lugenud oma käekirja välja ja siis oli mul veel pooled laused puudu ja mida iganes veel. Suutsin selle üle elada õnneks. Hea oli veel see, et mul oli töövihikust tehtud need asjad mida õpetaja andis tunnis teha. MA lihtsalt olin kodus need juba kogematta ära teinud. Niiet pool ajalootundi ma lihtsalt istusin ja kritseldasin... JA ega järgmised tunnid paremad polnud. Esta tunnis õpetaja lihtsalt proovis tundi teha, aga see ei tulnud välja. TA tegi veel tahvlile ka mingeid kritseludsi samal ajal, aga ei saanud neist aru. Teeb seal midagi ja siis tõmbab jooned peale. Ja tv harjutustest ka ei saanud mütsigi aru. JA ta ei seleta ka. JA siis meie tore klass veel jutustab ja naerab ja teeb mis imeasju veel. Esta tunnis hakkas pea ka valutama. Ja kõht korises.. Venkus sai üleüldse klassiõde nätsu juustesse. Kas te pole ikka lasteaiast välja kasvanud ??? mhm..

Lõuna oli ka suht "super". Mul oli kõht nagu rämedalt tühi. Tuli siis lõuna ja mida ma avastan. Kalasupp -.- Ma vihkan kala ja kalatoite. Ma sõin kähku selle tillukese kohupiima löraka sealt taldrikult ära ja tõmbasin sealt minema, sest see kalasupi lõhn oli nii kohutav minu jaoks. Siis oli meil jälle mata ja kirjandus ja inka. Matas ma suht olin väga nõme. Pea lõhkus otsas, kõht oli still tühi ja see kõik tundus minu jaoks nii mõttetu. Nii ma sodisingi vihaselt oma tv kaant. Klassivend ees vaatas mind küll nagu psühhot. LOl. Sodisin ja siis peksin õpikuid ja üritasin oma viha taltsutada. Inglise keel oli juba natukene normaalsem kuni selle maani mil me pidime kleepima oma tunnikad vihikusse. Mina muidugi lõikasin veel teise lehe pooleks. Arvasin et seda on vaja ka kleepida. Klassivend sama moodi hakkas pooleks lõikama. Ja õpetaja pistis muidugi möllama. Pärast tunni lõppu pidin veel mingi 10 minutit istuma õpetajate toas ja paljundama seda. Muidugi õpetajal oli see mingi imelikus formaadis ja mina pidin tegema täpselt nagu täpipealt samasuguse. See läks nii mitu korda sassi. Ta polnud isegi rahul, kui kiri oli teistpidi. Meil kulus mingi 10 lehte vähemalt ära, et saada selline nagu tema tahab. Mul algas veel keka ka. Ma ütlesin talle ilusti rahulikult, et õpetaja, mul algab kehaline. Ta ütles et ja ta teab, aga ennem ta mind ära ei lase kui ma olen talle täpselt samasuguse tagasi teinud. Shit happens ausalt. Sel hetkel ma seal õpetajate toas ma lihtsalt vägisi surusin kõik sõnad alla mis üles tulid ja lihtsalt naersin selle lolltotaka olukorra üle. Ja kui ma lõppude-lõpuks vabaesin sealt õpetajate toast siis ma kiirustasin võmmasse. Teel võmma avastasin ma õpetajat kes oli õues. Karjus et tund toimub õues. See oli muideks 8 tund. Sain siis võmmasse, gardekas tegin ühe oma elu kiireima riidevahetuse. Ja siis hakkasin juba õue tagasi jooksma, kui ukse juures avastasin, et OI kõrvarõngad oleks ka ju pidanud ära võtma. Tegin siis kähku kiire kannapöörde, mille tagajärjel ma libastusin ja käisin käntsa. OI kuidas ma siis sajatasin nii kõvasti kui suutsin. Õnneks polnud neid palju ma loodan kes seda kuulsid. Lõpuks jõudsin õue ja esimene asi mille ma sin oli padukas. Kena, teised olid juba kusagil kaarte lugemas. Saime siis kõik kohe juba minutiga läbimärjaks. Õnneks ei pidanud me midagi mängima, vaid hoopiski orienteeruma. Kõmpisime seal siis vihma käes ja päikese käes metsas. Ühele poole ja teisele poole. Teel kohtsasime veel rästikut. Õnneks suht tunni lõpust juba möödas hakkasime ka kooli poole kõndima. Kõndisime siis ja jõudsime lossi juurde ja hakkasime sealt alla koolipoole tulema ja mida ma kuulen. Tüdrukud minu kõrval jäävad seisma ja kiljuvad täiest kõrist. Vaatan ka siis maha ja otsin põhjust miks nad kiljuvad. Ja mida ma näen. Seal maas ilutseb üks kena priske kakajunn, kellest lendavad kärbsed välja. Okei. Suht tore. Muud seal polnudki. :D ja nemad ikka kiljuvad. Kahju neist kärbestest, kelle õhtusööki me rikkusime. Kindlasti on need kärbsed nüüd kurdid... Igatahes, jätsime selle saatusliku kakajunni sinna ja tatsusime edasi koolipoole ja sealt veel võmmasse ka. Võmmast kooli poole tulles ja kella vaadates olin ma suht kindel, et olen nii koolibussist kui ka liinibussist maha jäänud, aga jalutan rahulikult kooli ja nurgatagant paistab koolibuss :D woaw. Isegi oodati mind ära ja ma ei pidanudki kõmpima. Suht tore, et on veel inimesi kes mind mäletada püüavad. Kuigi ikkagist tundub koguaeg, et mu elu muudkui laguneb ja kukub kild-killu haaval kokku. Lihtsalt masendav on olla ja tunda ennast kuidas ma kokku lagunen. Kõik hea kaob ja vajub kord unustuse hõlma. Ning halb säilib. Päev-päeva järel tunnen ma kuidas midagi minust jälle maha jääb. Koguaeg jään aina õhemaks ja õhemaks, kuni lõpuks pole minust järgi mitte midagi...

Täna oli jälle üks järjekordne päev, millal ma tundsin, et ma jälle kukun kokku... (vaimses mõttes)