põrkkkan

Mõnel raskemal päeval tuleb õhtuks kõik see väsimus kokku ning morjendab veidi.
 Kuid siis ma tõstan jälle pea püsti ning lasen oma tuima elu edasi, kuni tuleb mu armas vend ja trolob mu tuju paremaks. Aga tema lahkudes tuleb madalrõhkkonna suur pisar, sest ma tunnen, millistest asjadest olen ma ilma jäänud ning kui palju head on asju on juhtunud sellepärast, et mind pole enam vahele segamas. 

Täna oli üks extremely hard päev. Hommikul pimedast olin juba koolis, et freakin keemiat õppida.. Siis tralala.. mõned lahedad tunnid, veel lahedaid tunde ja koju. Passisin seal, siis sõitsin trolliga teise linna otsa, sõitsin kesklinna tagasi, jälle koju, kõrvetasin viinerid täiega söetükkideks ja soolasin friikad üle. Ning lõpuks lahkusin jällegist kodust. Alfas mugisin puuviljasalatit end sajaga täis ja olin tuim... Grupiajal olin veel tuimem.. vaikselt hakkas paha.. ning lõppedes jooksin teisena trepist alla ja megakiirusega jalutasin Virru. Bussiga logistasin koju ja täiega freakin halb oli olla. Niiet ma tundsin end koju jõudes täiega läbi ning ma poleks tahtnud mitte midagi muud, kui magada. Aga kuna ma olen juba suur inimene, siis mul on ka suured kohustused ja tegemised ja jap-jap.. nein magamisele. 
Iitisin mõned tabletid, käisin mõnusa dušši all ja rääkisin empsiga juttu veel. Plaanisin siis korralikult õppima hakata, isegi arvutit polnud lahti teinud, niiet kõik eeldused olid olemas. 
Panin vaikselt taustaks muusikat, avasin ajaloo vihiku. Jaaa siis ma kuulen läbi muusika mehehäält, mis hüüab "Ingrid!!!" Mul oli nagu (o.O)     Is it God???   (jep, see oli tõesti mu esimene mõte)    keerasin siis muusika vaiksemaks ja kuulsin võtmete keeramist ja ukse avamist kaugelt koridorist.. shuut, kui creepy see oli :D 
Aga kuna mul on salajast infot, et kellel on mu korterivõtmedˇˇ ja kellel mitte, siis ma õnneks ei saanudki südamerabandust :) 
Tegelt oli seal vend, kes millegipärast ei teatanud mulle oma tulekust ja hilistel õhtutundidel lihtsalt marssis oma võtmetega sisse.. fun.
Kuulasin ta murekese ära ja võtsime siis kõigetargema google lahti. Ja hakkasime taksofirmasid otsima. Leidsime kena lehekese, kus kõik olid kirjas ja siis hakkasime neid sealt läbi helistama. Vend pani spiikeri peale ja siis me lihtsalt irnusime nende polovernikust dišpetserite üle. Ja kodulehel firma nimede ja logode üle.  Näiteks ühes firmas karjus dišpetseri tädi taga "Nu, poisid, liigutage-liigutage!"  :D 
Aga me ei kujuta ette, keda ta liigutama sundis, sest me helistasime väga palju firmasid läbi, kuid kõikidel olid taksod otsas. Ja lõpuks mingi vana mersuvenna saime endale, aga seda pidi ka kaua ootama. Aga me kasutasime aega ratsionaalselt ja messisime ühe pervolaadse töömehega :D 
Hehe, igatahes mu vend suutis selle trolo-külastusega mu tuju sajaga tõsta. Ma täiega armastan oma venda. Üks kallimatest ja olulisematest inimestest mulle. =)