Ma avastasin juba paar päeva tagasi, et ma elan täielikus Ingridi maailmas. Ehk siis ma olen mingi väga huvitaval viisil ehitanud enda ümber enda maailma, impeeriumi. Võimuvalitsejaks on seal printsess Ingrid.
Rahvas, kes teda kuulab ja tema käske täidab, on minu väikesed ajurakud. Ja.. maitea.. ma olen täiega välismaailma välja lülitanud ja elan oma reeglite järgi. Nujaa, siin saaks kindlasti süüdistada seda, et ma elan üksi. Varsti saab kolm kuud täis juba.. pole siis ime, et ma olen endale omad reeglid kehtestanud ja ise keelan ja luban end kuhu tahan. Kodus pole minust karmimat sõna. Käsutan iseennast :D Appikene, ma olen niiviisi ka ju iseenda ema.
Kohati ma tunnen, et see mõjutab mu ego väga kõrgelt. Mulle on selgeks saanud, et kõike pean ma ise tegema ning vinguda ei tasu. Sellepärast on mul ka tekkinud kohati tõrges inimeste vastu, kes koguaeg vinguvad. Ja neid on palju. Alustades klassikaaslastest kuni fb staatusteni välja, kus mõni vahetpidamata vingub oma hädade üle. No cammoon, mida sa tahad? Haletsust? Tähelepanu? Mulle ei jaga seda keegi. Ma olen istunud mitu nädalat täielikus üksinduses ja mõtetes. Mind ei haletse keegi, sest minu riigis pole haletsejatele lohutajaid ja tähelepanurahuldajaid.
Tegelikkuses on kõike võimalik saavutada, kui selle poole püüelda. Nii ütles täna mulle isegi klaveriõpetaja. Ja seda rääkis ka psühholoogia õpetaja.
Ja see paneb mind kohutavalt kohutavaid mõtteid mõtlema.
Enamasi on need mõtted riigisaladused minu maailmast need välja ei lähe.
Ainuke jama minu riigi juures on see, et ma olen seal täiesti üksi. See on selline.. criipi värk. Juhin riiki, kus elan ainult mina ise. where is logic??????
Aga olks, ma siis valitsen oma maailma edasi ning proovin vältida kodusõdasid, mis pidevalt seal üleval pool tahavad tekkida.
No comments:
Post a Comment