Laupäeva hommikul sõitsin maale. Ootusärevus oli sees ja iga rongis oli täiega tunda, et iga sekundiga jõuab kodu lähemale.
Teel koju käisime empsiga veel Jäneda poest läbi, kus ma polnud väga-väga-väga ammu käinud. Nii ammu, et ma isegi ei mäleta viimast korda.. Ja siis seal olles tuli nostalgia.. Niii palju jäätist ja niii palju krõpsu on sealt poest ostetud. Ja šokolaade.. Mm.. vahetunnis poes käimised tulid ka meelde.. shuut, isegi praegu ma omaette naeratan nende mälestuste peale :D
Kodus oli hästi hea olla. Kõik see vanahõngulisus ja palju lapselikkust, mis vaatas igalt poolt vastu. Maa lõhn oli ka nii meelitav.. soe ahi.. ja oeh.. tegelt neid positiivseid asju oli nii palju, et neid ei saagi siia kõiki kirja panna.
Õhtul, peale sooja koduse õunakoogi söömist läksin ma Tapale. Sinna jõudmine oli muidugi omette experience, aga jõudsin ilusti kohale. Ja mis terve selle laupäeva õhtu mind kandis, oli see tunne, et mind armastatakse ja mind hoitakse ja et need seal ongi minu tõelised sõbrad, kes mind nähes jooksevad mind kallistades pikali ja kes tõesti hoolivad minu nägemisest ja minuga rääkimisest. Ja üldse nad kõik seal on nii armsad, et kui sinna noortekale lisada veel hea sõna, siis on kõik sjuuperbelissimo. Ja eile oli ka see hea sõna olemas. Koos lugesime piiblit ning siis arutasime selle üle. Ahjaa, eile ka oli ka sellepärast eriline noortekas, et Sass oli kohal. Ja kogu aeg oli nii, et kui mina olin, siis teda polnud ja kui tema oli, siis mind polnud. Aga eile olime mõlemad olemas ja see oli ka nii lahe. Ta sai mind siis pärast autoga koju ka sõidutada. Tee peal sai veel asju arutatud ning ka üks luuletus kuulatud, mis polnud küll mulle, kuid ühele teisele autos viibijale :D See oli täiega nunnu lihtsalt, aga ma tean, ma ei tohi sellest teemast rohkem rääkida. Saladusi peab ka ju olema ;)
Pühapäev oli ka hää. Kuni sinnamaani, mil ma pidin kodust lahkuma. Siis ma veel seisin ukse peal ja üldse ei tahtnud lahkuda. Isegi rongile oli nii raske minna. Ja selle sõidu Tallinna proovisin ma ka nii kiiresti mööda saata kui võimalik ja sellepärast lükkasin muusika kõrvadesse, iPodi lahedad mängud näpuvahele ja totakad mõtted pähe. Ja step by step jõudsin koju. Trepist üles rühkides leidsin veel enda korruse trepiastme pealt kommi. Päkapikud vist olid külas käinud :D
See nädalvahetus oli kodu kuidagi eriliselt kallis.. võibolla sellepärast, et oli isadepäev, või siis sellepärast, et ma sain kõikidega rääkida pikalt ja kurta oma mured ja rõõmud südamelt ära :) Ja Tapal oli ka nii võrratult tore aeg võrratute inimestega. Btw linnakad, Tapakad on hoopis teistmoodi inimesed. Ses suhtes, et maailmavaade ja naljad ja igast karvased asjad on teistmoodi. Sellepärast olen ma ka vahel selline teistmoodi..
Ja ma täiega armastan seda, et ma saan olla siin ja vahepeal ka seal. Olen Jumalale täiega tänulik nende erinevate linnade ja inimestkultuuride pärast.
Okei, nüüd teemasse üks laul ka ja blessingutega magama! Uus ja raske nädal ootab ees.
No comments:
Post a Comment