Möödas on mitu päeva. Isegi mitu-mitu päeva. Vahepeal tegin otsuseid.. väga erinevaid... ja mõtlesin, töötasin ja tegelesin igasuguse saja muu asjaga ka.
Ma mõtlen vist liiga palju...
Nädala keskmine päev, ehk siis kolmapäev oli selline tagasihoidlik. Minu jaoks tuim.. või olin ma siis ise tuim.. Paulal oli muidu sünnipäev. Kinkisin talle hobuse, nagu ta soovis. Tundus, et ta oli selle üle õnnelik, sest ta kallistas mind miljon korda väga tugevasti. See tekitas minu sooja tunde.. täiega.
Peale tunde harjutasin klaverit tunnikese ning siis avastasin järsku, et on vaja hakata riide panema, et teatrisse minna. Käisime klassi ja paralleelklassiga draamateatris näidendit vaatamas. "Mängud tagahoovis" oli pealkiri. Ja sisu oli ühe tüdrukust, kes kohtus 4 poisiga, kes teda manipuleerisid ja lõpuks ta ära vägistasid. Väga dramaatiline.... ning samas õpetlik veidi... psühholoogiline... kaasahaarav.... reaalne....
Igatahes minul jäid väga positiivsed mälestused ja tunded. Näitlejad olid ka muidugi kenad ning ma nägin Märt Avandit trusparites.. see oli nagu.. ooo :)
Näidendist jäid väga positiivsed muljed ning peale seda jäime veel Karoga Solli muljetama. Piilusime turvasid ja laulsime laulu, mis jäi näidendist sajaga kummitama. Oli väga põnev olla.. nii kauaks kuni ma ma pidin bussile minema. Ma jäin veel bussist maha ka ja siis pidin 15 mintsa minikaga ja õhukeste sukakatega külmetama Viru tänava ääres.. brrrrrr.....
Jällegist kodus olles olin ma megaväss ning Top Geari vaadates väsisin ma veel rohkem ära, mistõttu jäi mul õppimata ning ...
... neljapäeval olin ma sellepärast väga väsinud. Inkas oleksingi jälle peaaegu sliipima jäänud. Aga tunnikell armsakene lõpetas tunni ning saatis mind klaverisse. Seal oli väga chill. Kuigi mind ikka painab mõte, et kuidas ma suudan jõulupeol esineda.. 3.klassi tüdrukuga.. paanika tekib kui ma mõtlen pragu ennast sinna lavale..
Neljapäeval valutasid ka lihased täiega. Kehalisest vb, kuigi tervis pole ka üldse kiita. Ning koos füüsilise valuga kaasneb ka hingeline valu.
Ma märkasin, et üks inimene on minuga täiega suhtluse lõpetanud. Blokid on igal pool. Nagu.. ma ei tea.. ma lihtsalt ei saa aru miks, kuidas. Ja selle tõttu olen ma ise ka endasse tõmbunud. Ma kustutasin twitteri ära. Ja ma panin blogi ka ainult teatud inimestele lugejateks. Nendele, keda ma usaldan. Niisiis, kui sa näed seda praegu, siis ole tea, et sa oled mulle oluline. Sest, et kõik inimesed pole. Paljudki on kaotanud oma tähtsuse minu silmis. Kas siis tegude abil või sõnade toel.
Ma tunnen, et praegu on jälle see periood, see raske aja periood, kus mul on teatud asjadega nii raske leppida, et ma lihtsalt pigem pigistan silma kinni ja loodan, et silmi lahti tehes oleks mul uus visioon asjade jaoks.
Asja teeb veel raskeks see, et pidevalt korrutatakse seda sõna üksindus.. ei üksinda ikka saa elada....... üksinda inimesed on kurvad inimesed....... üksindus on kõige hullem asi maailmas......jne.. Aga mida ma teha saan, kui ma olengi üksik ? Kui mul polegi moraalset tuge koguaeg kõrval. Kas ma siis ei võigi üksinda olla ja proovida ise oma üksindusega hakkama saada, sest keegi ei tule ju mind niikuinii päästma.
No comments:
Post a Comment