Esimene kütusepaak on otsas. Peaksin lendama teise järgi, kuid mu hingelind on must. Must ei ole masenduse värv. Must on kõiksus- selles on peidus kõik olemasolevad ja olematud värvid. Samuti on mustas tujus olemas kõik olemasolevad ja olematud tunded. Tunnetel pole piire.
Hommikuti jalutan bussile, näen kuidas bussis noored jätavad kallistustega hüvasti ja lähevad oma teed. Jalutan kooli poole ning näen, kuidas vanemad toovad oma võsukesi kooli. Ja mitte ainult lapsi, ka vanemaid õpilasi. Koolis räägivad kõik oma emadest. Räägivad, kuidas nad saavad jännijäänud kodutöödega vanematelt nõu küsida. Räägivad kaaslastest, kellega nad saavad peale tunde kokku. Jalutan koju, näen naeratavat Vilja Savisaar-Toomastit koos mehega ümbert kinni jalutamas. Möödun sõbrannadest, kes koos naeravad südamest. Sõidan bussis, kus minu lähedal olevad inimesed räägivad vahvatest sündmustest, mälestustest.
Ja kõigi nende asjade keskel olen mina ainult oma muusikaga. Jalutan üksi. Mind ei too keegi kooli. Keegi isegi ei saa pakkuda võimalust kooli tuua mind. Mul pole vanemaid kodus, kes saaksid mind aidata kodutöödega. Mul pole kaaslasi, kellega peale tunde kokku saada. Mul pole sõbrannat, kellega koos päeva feilide üle naerda. Mul pole õlga, kelle peal nutta. Mul on ainult mina ise, muusika ja Jumal.
No comments:
Post a Comment