Väikesed muutused on suured muutused

Iga päev meie ümber muutub midagi. Põhiliselt on need pisiasjad, kuid kui neid pisiasju saab palju, siis alles veidi aja möödudes saad sa aru, kui palju on maailm meie ümber muutunud. Ning teinekord on ka inimesed ja meie ise. 

Välgunoolena tegin ma täna ühe kõne. Ning see vist muutis paljutki. Päris paljut. 

Ma sain paarile pisiasjale pihta ning nagu mõrva lahendamine, tuli küsimusi ja muresid ka juurde. Mis sest, et osad kaovad. Teised tekivad.. 

Ja ma avastasin, kui palju on maailm muutunud. Võiks öelda isegi, et kuu ajaga on metsikult asju muutunud. Ning kui ma mõtlen sellele, mis kuu aja pärast on, siis mõnes mõttes mul tulevad isegi pisarad silma. Niisugune see elu on.

Ja ma ei oska öelda, mis seda tekitab. Kas tõesti see, et ma olen nüüd linnas ja kogu mu elu keerleb vaikselt pea peale. Siinkohal pean silmas ka positiivseid asju. Tundub, et miski pole enam endine. Ma pole enam perega. Ja ma poleks kunagi suutnud mõelda, et ma näen oma vanemaid 2-3 korda kuus ainult. Ja siis on ka need hetked nii momendilised. Ma vahetasin tutvusringkonda. Sõbrad jäävad kuidagi nii eemale. Angelica, kellega ma aasta tagasi olin iga päev koos, temaga jäävad kohtumised aina suuremate ja suuremate ja suuremate vahedega. Ning Tapakad, keda ma vanasti nägin kord-kaks nädalas, neid näen ka nüüd paari nädala tagant ja siis on ka see nii lühike nägemine. Tapa noortekad on vahetunud Olliga. Aga ma armastan ikka Teuki. Te ei kao kuhugile minu südamest. Teie olete need, kes on mu usku nii palju kasvatanud ja kellega on maha naerdud kõige paremad naljad. 

Ja siis on veel palju pisemaid, kuid samuti samatähtsaid asju, mis nagu samuti keerleksid vastandlikkuse poole. Mis vanasti oli igapäevane, on nüüd haruldane. Ja mis vanasti oli uskumatu ja haruldane, on nüüd tavaline. 

Tundub, et ainult maised ja kaduvad asjad on need, mis on mul endiselt jäänud samale kohale. Nende all mõtlen ma siis neid käega katsutavaid asju, nagu arvuti, raamatud, riided ja muud pudinad sahtlist. 

Ma tahaksin nii öelda, et ma hea meelega muudaksin osasid asju, kuid kuna ma palvetan iga päev, et Jumala tahtmine sünniks minu elus, siis ma jään mõtlema, et äkki ma ei peaks nutma ja ehk ma peaksin leppima sellega, sest see on parim, mis minu elus juhtuda saab. Ning kõik hea vajab ju omi ohverdusi. Niisiis.. mis on õige ?

Mina lähen nüüd ja lebotan veidi põrandal, sest tunni aja pärast pean ma olema okei ning mitte nõrkust välja näitama.