Emotsionikas

Nii hea, et on olemas kell ja kalendrid, sest muidu läheks mul ajaarvamine täiesti sassi. Kuigi pean tõdema, et viimase paari nädala jooksul olen ma ikkagist pidanud mitu korda ahhetama, et kas täna on juba see päev või siis, et okooo, kuidas saab kell nii palju olla... Aeg liigub nii kiiresti ning nendest 60 sekundilistest minutitest saavad silmapilgu jooksul juba tunnid ja päevad ja siis juba nädalad ning lõpuks ka aastad. Ma vahest ikka mõtlen, et kas nüüd on juba 2010 aasta või on juba 2011 ? Õnneks ma väga nikastanud veel pole ja peale väikest meenutust tuleb ikka meelde, et woahh, 2011 on ju ikkagist :D Aga ega seegi enam kaua pole. Ja siis hakkan ma juba mõtlema, et mis arv peale seda ühte tuli seal..
Just täna mõtlesin, et see elu liigub katastroofilise kiirusega. Ning tulebki selline tunne, nagu filmis "Laenatud aeg" ("In time"), et iga sekundiga kaotad sa ühe hetke oma elust ja lõpp tuleb aina lähemale. Õnneks pole meil käe peal selliseid kellasid, mis näitaksid kaua meil veel elada on jäänud. Seal filmis aga on. Päris creepy.
Shuuut, alles ma mõtlesin, et Oi-Oi-Oi, ei tea, kas mina ikka jõuan seda Jäneda kooli lõpetada.. see nii ulmeline mõte. Ha-ha, ulmeline. Nüüd juba olen kümnendaga peaaegu poole peal. Ja elan Tallinnas.. ma lihtsalt ei suuda seletada, kuidas sellised asjad toimuvad ja kuidas elu nii kiiresti liigub ja mind sellega kaasa veab. Aeg on ikka imeline asi. Liigub nii kiiresti ja tekitab tunde, et osad asjad ei jõuagi kätte, kuid enne, kui ma nendele mõelda jõuan, on need juba kauge minevik. Tekitab tahtmist nutta ja samas naerda.


Ohjah.. tosin mõtet on praegu ümber mu aju ning korraldavad seal ringrallit. Üks juhib, teine kihutab mööda... ning nad kõik tahavad jõuda finišisse, kus neile antakse loogiline seletus.



Pühapäev, mis tundub nii kauge minevikuna juba, oli lebokas. Kuna ma olin linnas, siis mul oli valida mitme kiriku vahel, kuhu minna. Kas Peeteli, Oleviste või siis Vineyard. Lõpuks otsustasin Peeteli kasuks. See on kõige lähemal. Ainult 5 min jalutada. Ja selle algus oli kõige varajasem. Ning ma polnud seal varem käinud. Vineyard oleks olnud liiga hiline ning Oleviste.. sinna lihtsalt lähen next time.
Muljed on huvitavad. Positiivsed. Selline mõnus rahulik seltskond vähese rahvaga. Toredad inimesed ja luterlikud tavad. Ning jutlus, mille sisu oli vabadus. Aga päris iga kord seal ei käiks. Pean ennast pigem baptistiks =)
Teenistus kestis ka ainult tund ja 20 minutit ning siis juba koju. Ja mul oli terve päev vaba aega. Aga ma kasutasin seda kurjasti ning ainult lugesin, olin arvutis ning mängisin klaverit. Ning olin terve päeva vait ja lasin muusikal ja emotsioonidel minu eest kõnelda. Ja kogu õppimine jäi ikka sinna hilisemasse aega. Aga puhata oli ka tore.
Muidugi väike masekas on peale tulnud, sest niiiiiiii üksildane tunne oli. Nagu for real. Mitte kedagi lähedast pole näinud. Ja siis on selline väga out tunne. Koolis on ka mingid oma grupikesed (Nõmmekad, Saksa kooli omad, poisid, ja muud grupid) ja minul kui mingil sisserännanud maakal on veidi raske kuhugi lihtsalt lambist sisse sulanduda -.- Senini olen ma suutnud ainult enda sisse sulanduda. See on ka päris chill.
Kodu inimesed on ka kauged ning mu brol on muud teha, kui minuga õhtuti tüdrukute muresid arutada ja lohutust pakkuda.
Sõberitele keerasin ka ma mingi käki ja nüüd olen ma nendest ka ilma.. Enda süü, i know. And no comments  about this topic anymore. My life is my funhouse, right ;) ;)

Esmaspäiva oli toredaima. Öösel magada ei säänu ja seetöttu oli ärgata kergem. Koolis ajasin ka kähku kuidagi läbi, kuigi see vaikselt hakkab tuimaks muutuma. Või hakkan mina tuimaks muutuma, dunno... auhind sellele, kes suudab selle mõistatuse lahendada. :D

kohupiima, moosi, õunu ja tort valmis ta ongi!

Kodus mõtlesin täiega tubli olla ja õppida ära kõik enne alfat. Kuid köögis juues ma avastasin enda peast mõtte teha kooki. Ja siis tegingi kooki. Kuigi mul polnud üldse koogi isu. Aga ma tegin selle ikkagist ära ja viskasin külmikusse. Pärast paar tükki võtsin. Hea tunne oli midagi jälle täiesti lambist teha lihtsalt hetke ajendil. See on jälle üks külg minus, mis linnas on arenenud. Vanasti ma ei teinud suhtliselt mitte kunagi midagi hetke ajendil, kuid nüüd ma naudin lambist tehtud otsuseid ja see on täiega chillax for me.

Sõu, sama lambist kui ma otsustasin kooki teha, sama lambist ma otsustasin ka kuni alfani klaveri klimberdamisega naabritele närvidele käia. Laik. Ning õppimine jäi ikka siia aega, kui ma olin Alfast tagasi tulnud.


Ja nüüd, lambiliselt, hetke emotsiooniliselt lähen magama. Liiga sliipdiipsliip...