Septembri viimasesse päeva ja oktoobri kahte esimesse päeva on jäänud palju elu.
Reedel peale tunde sain Annuga linnas kokku. Jällegist üle mitme nädala. Vahepeal oli mingi pikem paus sisse tekkinud... aga koos läksime koju, minu koju. Ja siis kui ma olin köögis, siis ta tuli sinna koogiga. Nagu WOW. Annu küpsetas mulle koogi. Ja südamekujulise veel. Vot see oli üks armsamatest asjadest, mis mulle tehtud on. Südamlik, lihtne ja nunnu.
Kuna mul on alati koolist koju jõudes kõht tühi, siis kohe köögis asjatama ja panniga toitu valmistama. Magustoiduks oli Annu kook. Peale selle lahkus tema. Ja mina hakkasin koristama. Kliinisin siin ja seal ja kui ma mingi aeg oma toast läbi jalutasin ja korra pilgu seinale viskasin, avastasin, et kell on kuus juba ning 13 minuti pärast läheb buss Baltasse. Õnnelikult jõudsingi õigel ajal Baltasse ja sealt jalutasin juba oma megalt valju tümakaga kiriku poole. Oleviste ees tekkis kiusatus helistada Annule ja Helinale ja uurida, kus kaugel nemad on. Õnneks mitte väga kaugel ja ma jalutasin neile vastu.
Noortekas oli .. tore. Veidi teistsugune kui tavaliselt. Kasvõi sellepärast, et tegelikult oli mul pool noorteka ajast kehv olla. Külm oli kah parasjagu. Ülistuse ajal läksin välja ja võtsin endale head sooja teed. Niikuinii poleks mu kurk mul laulda lasnud jsa pealegi sain ma siis samal ajal ka Annaga pikalt vestelda.
Peale noortekat jalutasime läbi tuledes vanalinna. Käisime korra mäkist läbi ja siis vend viskas meid koju. Valvasime Sannut paar tundi. Ning peale seda oli meil Annuga kahekesti göörls nait.
Laupäev oli puhkamiseks. Magasime kaua ja kodust saime ka välja mingi väga hilja. Ning kui me jalutasime, siis otsustasime keerata ühest tänavast sisse ja vaadata, et mis on selle kiriku nimi, mille torn ühel jalutuskäigul mulle silma hakkas. Ning kuna see kirik on mu kodule ka üpriski lähedal, siis oli ka mul tõsine uudishimu.
Jäimegi siis kiriku ukse ette seisma. Saime teada, et see on Tallinna Peeteli kirik. Ning kohe peale seda avanesid uksed ja kaks onukest tulid välja. Õige juhuslikult, muide. Ning nad kutsusid meid sisse. Sain siis teada, et üks neist on hr. Avo Üprus. Kirikumaailmas tuntud kirjanik. Nad rääkisid veidi kogu kiriku ajaloost ja siis tuli välja, et seal all keldris on lastekodu. Ja siis meile tehti erand (tavaliselt sinna suvalisi külalisi ei lasta) ja meid viidi ka sinna. Näidati tube kus nad on ja nende tingimusi ja siis meid jäeti ühe teise onuga, kellega istusime seal köögis mingi tund aega. Jõime kaks tasssi kohvi ja tema samal ajal jutustas meile pikalt selle maja ja lastekodu minevikust ja tegemistest. Oli huvitav kuulata ja me olime tõepoolest hämmastunud, et majade vahel peidus oleva kiriku keldris on renoveeritud lastekodu ja päevakeskus. Wow nagu. Ja nad on MTÜ ja tegutsenud juba umbes 15 aastat ja see on jällesist täielik Jumala ime, et kuidas see kõik toimub ja kuidas nemad ainult usu peal elavad. Tõesti vov. Ja tagantjärele mõeldes proovin ma mõelda, et miks me just sattusime sinna. Ja ma pole mingit seletust leidnud. Peale selle, et Jumalal oli vaja, et me näeksime seda. Sest tõesti, see on midagi teistsugust, kui täpselt sel ajal tehakse uksed lahti kui meie seal ukse taga seisame ja meid viiakse sinna alla, kus võõrad ei käi. Jumala teed on imelised.
Peale seda, kui me olime täiesti üllatunud nägudega poolteist tundi hiljem sealt tänavalt jälle oma marsuudile suundunud, jäime tee peal seisma, tegime veel pilte ning liikusime Kristiinesse edasi. Väikest shopingut tegime.
Ja siis sõitsime Baltasse ja rongile. Rongis saime veel Liisaga kokku. Ning koos sõitsime Jänedamaale. Ja oi kui väsinud ma olin kodus. Aga ma ikka vaatasin telekat ja siis paar tundi veel jutustasin emaga ja lõpuks tuimalt vajusin magama. Nii minulik...
Yay, pühapäev ärkasin jälle oma vanas kodus. Kuidagi nii strange tunne oli.. :D
Aga siis jah.. kirikusse. Annu oli ka seekord. Lahe oli jälle näha neid nostalgilisi Tapa noori ja inimesi, kes alati on sama muhedad nagu alati. Nii rõõm on neid näha ja kallistada.
Aga ka see aeg jäi lühikeseks, sest aeg sunnib takka. Alati, kogu aeg.
Ja õhtul lendasin ka mina linna poole tagasi. Ning siin ma siis olen. Kirjutan mitmeid tunde ühte postitust ning kui ma selle valmis saan on mu meeleolu veel mõne pügala võrra langenud.
Sest liiga palju on mõtteid ja igatsusi ja kurbust. Ja üksindust. Ning iga päevaga tundub, et ka lootus jääb üha väiksemaks. Kuigi ma ikkagist unistan, sest iga päevaga tundub mulle üha enam, et ma vajan teda.
Lõpetan nüüd oma unesegase jutu ja lähen magama, sest esmaspäevast algab meil rebaste nädal. Eks ma üritan siis teid ka kogu selle retsimise perioodiga kursis hoida.
I.
No comments:
Post a Comment