Lubasin, et üksinda olles kirjutan. Ning naksti. Juhtuski nii, et juba teisel järjestikusel reedel olen ma korteris õhtul üksinda. Ilmselgelt ajab selline asi overthinkingusse, mis omakorda tekitab explosioni.
Tegelt oli nii, et ma tundsin end täna hommikul kuidagi väga rõõmsalt. Täna ju algas vaheaeg.. aah.. ma unustan selle kogu aeg ära, sest meil ei pandud mingeid hindeid välja. Igatahes, siis tundide ajal jõudis vist midagi pähe ning peavalu oli selline.. häiriv. Siis oli aktus, kus ma suht lõunisin, sest kõik sõberid laulsid ilusti kooris. Tuju langes. Ja koolist vabanedes peale klassijuhatajatundi oli jälle tuju fain, sest et mul võibolla tekib võimalus uuel veerandil hakata peo- ja seltskonnatantsu õppima. Me gusta.
nuja .. kodus olin suhteliselt tuim, kuniks Helina koputas uksele. Ta tõi mulle koogitükikese *u* Siis koos mööbeldasime mu elutoa normaalseks tagasi ja pesi nõusid ja lõpuks pani mul ka paika selja ja surkis mu kaelas olevaid valupunkte. Igatahes mõnus oli. Nii mõnus, et lõpuks jäime Balta bussist maha ja siis enamus teest jalutasime Olevistesse.
Seal oli seekord täiega lahe. Palju inimesi. Lahedaid inimesi. Armastuse teema oli. Ainult, et .. kuidagi liiga lühikeseks jäi vist. Või siis ma olin jälle oma mõtetega nii eemal, et ma kaotasin ajataju. Igatahes kuidagi vara lõppes ja kuidagi väga vara vooris rahvas minema. Lõpuks läksime meiegi Helinaga minema. Stalkisime Eva-Liisat veidi ja karglesime mäki akende taga. Nii minulik -.-
Suhtlesime veel rebastega, kes müüsid mingit lõhna orsmth.. Helinaga jalutasime vabakale. Tema läks oma teed ning mina oma teed. Jep, ma ei läinud sugugi bussiga. Vaid mul oli suur jalutamise vajadus. Ja nii ma jalutasingi kodu poole, kuid mitte nagu tavaliselt, vaid kusagilt pargist läbi ja mööda mingeid X-tänavaid, kus ma polnud varem käinud. Päris hea oli. Üldse ei kartnud. Pigem just oleks tahtnud rohkem jalutada. Kasvõi terve Tallinna läbi. Aga ma olin ikkagist tubli ja mööda vaikseid tänavaid, kus lambid vilkusid, jalutasin kodu poole. Suur must kapuuts silmini ja zombie hoiak. YayMeInga, mul on nii jalutamine meeldima hakanud. Ja sportimine ja söögi tegemine, kuigi mul endal pole juba paar päeva olnud isu ning näksides ja vedelikkude pealt ma elangi. Lihtsalt ma ei suuda midagi suurt süüa. Mul on tunne, nagu mu kõht oleks koguaeg täis. Kuid kui mu söögiisu kord tagasi tuleb, siis kindlasti lasen tal kogu selle hunniku salateid ja kooke ja muud sünnipäevatoitu ära süüa.
Muide, ennem, vabaka kandis, kui ma jalutasin sinna ilusassesuurdetundmatusse parki, siis tulid mulle vastu kaks meest. Nad jäid minu ees seisma ja üks neist hakkas midagi vene keeles seletama. Ma puterdasin vastu, et "Eee.. jaa njee gavarjuu parrusskiii". Teine kõrvel ütles pool eestikeeles, et aa, sa ei oska vene keelt. Mul oli et ja, ei oska jah. Aga siis see esimene küsis inglise keeles "Can I wish you luck?" mul oli nagu, et "Yea, ofcourse". Ning siis ta ütleski "guud lakk" mulle ja kaks salapärast meest jalutasid edasi. Hmm.. mulle tundus, et need polnud inimesed o.O
Bu, kodus oli nii .. tühi. Viimastel päevadel on koguaeg keegi külas olnud ja siis on nii tühjalik see kõik. Jah, tühjalik. Mõtlesin küll endale teha mingi küülavalgel õhtu, aga seda mõni teinekord. Täna polnud õiget fiilingut ka.
Tegelikult ma igatsen. Ma igatsen seda, et ma saaksin peale vinget noortekat olla koos vingete noortega ja chillida. Aga jah... hetkel chillin mina iseendaga. Aga see tundub ka päris lahe olevat, niiet.. challenge accepted.
Ja samuti on challenge accepted magama minemisel. Eks Jumal näeb, mis siis see laupäev toob. Praegu on küll see auklik nagu hollandi juust.
Aga jepsti, teik keer ja guud lakk !!
No comments:
Post a Comment