Ohjah, mina jälle siin oma mõtetega. Tervitusi !
Igaks-juhuks, hoidsin paar päeva blogist eemal ning korra oli ka väike blokk, kuid nüüd, veendudes, et olukord on veidi rahulikum, tulen ja kirjutan midagi. Arvatavasti midagi ilusat, või vähemalt midagi, mis ei oleks üdini negatiivne, nagu see nädal tundus olema paaril päeval.Oli küll väga rusuvaid hetki ja tundeid, aga siis kui oli kõige raskem, siis tuli jälle üks ootamatult positiivne üllatus, mis aitas mul jälle pead püsti tõsta. Selline lugu. vot.
See oli siis sissejuhatuseks.
Eile ja täna on täiega diibid päevad olnud. Ja täna ma mõtlesin, et teil oligi õigus. Neil, kes ütlesid, et Tallinn muudab mind. Muidugi ma nüüd välistan need, kes oletasid, et ma hakkan pidudel käima ja kõik tarvitama. Õigupoolest olen ma sellel ajal käinud ainult ühel peol ja see oli rebaste pidu.
Nimelt olen ma muudes asjades muutunud. Iseloom-kindlasti. Välimus-kindlasti. Mõtteviis-kindlasti. Õppimine-kindlasti. Arvamus Tallinnast-kindlasti. Huvitegevus-kindlasti. Elukogemused-kindlasti. Arvamus inimestest-kindlasti. Arvamus ühistranspordist-kindlasti.
Näiteks ma jõudsin see nädal selgusele, kui hull on ikka ühistransport ja kui suur vabadus on enda autoga kimada seal, kus tahad.
Mu elutempo on ka muutunud trastiliselt. Ennem ma niisama laisklesin igal pool, aga nüüd on sedasama laisklemist jäänud ikka küllaga vähemaks.
Üksinduse tunne on ära kadunud. Enam ma ei igatsegi kedagi nii metsikult. Olen rahul, et ma saan ise kasvada ja ise olla see, kes ma olen ja teha mida ma tahan. Muidugi vahest tahaks emme kalli või koera paitada, aga see on teistmoodi igatsus. See on lihtsalt lähedaste puudus. Kuid mitte see, et ma tahaksin nüüd, et ema mind jälle kasvataks. Olen juba harjunud ise kasvama ;)
Ning ma olen nii harjunud, et nädalas umbes 45 minutit läheb Selveris ringi jalutamiseks. Poeskäik on ikka üks omamoodi veidrus. Jalutad lettide vahel, võrdled asjade kvaliteeti ja mõtled maitsete peale ja võrdled hindu ja otsid mingit väikest purki kusagilt suure poe avarustest ja orienteerud suurte siltide järgi ja siis põrkad nurgapeal kokku teiste ostjatega. Vähemalt ma enne tänast polnud ma kunagi nii mõelnud. Ning need on need hetked, mil sa totaalselt oled oma mõttemullist väljas ja eladki ainult toidu mõtetes. Huvitav.
Paljud uued asjad on mind hakanud huvitama. Nagu näiteks klaver, mis iga päevaga aina rohkem paelub mind. Igal päev istun seal ja harjutan. Ja nii hea tunne on. Ning siis kui ma klaveri juurest ära tulen, arvutisse, otsin youtubest lemmkute laulude klaveri versioone ja siis harjutan ise ja unistan ja vaatan neid videosid veel ja veel ja veel... Ja ma juba oskan veidi Ghost K - stop algust mängida.. ühe käega... aga küll ma varsti panen teise käe ka külge, kui ma kusagilt noodid üldse leiaksin, sest praegu ma lihtsalt youtube abiga õpingi seda.. läpakas ja klaver. Biffid.
Ja muusika kui üleüldiselt on ka väga lähedaseks saanud, see nädal koguaeg kõrvaklapid peas. Isegi mõnes lebomas tunnis, kus ma istun tagareas. Ja kodukas visati mulle džembe kätte, et ma rütmi mängiks. Mul oli nagu whaat.. ei oska ju :D aga mingi tunnetuse sain juba kätte ning pärast terve ülejäänud õhtu klopsisin seda :) Vanasti ma ei julgenud puudutada ei klaverit ega muid pille. heh.
Jalutamine hakkas ka meeldima. Eriti pimedas, see kolmapäev ma mõnes-mõttes isegi nautisin seda, kui ma jalutasin videviku ajal läbi pargi Nõmmel ning õhtul pimedas koju. huhuuu.. Lihtsalt päevavarju kadudes on kõik teistmoodi. See on nagu inimestel. Ka meil on ju tegelikult kõigil kaks poolt. Mitte ainult kahepalgelistel, ega kuuepalgelistel. Näiteks: Õnnelik ja Õnnetu. Kurb ja rõõmus. Jne. ma arvan, et keegi ei saaks välistada, et tema sees poleks vastandeid. Kindlasti on. Täpselt nagu ööl ja päeval.
Sellel nädalal olen palju proovinud hakata Jumala järele juhinduma, sest tundub, et ma ise ei vea eriti välja. Ning kuna ma olen Jumalaga ja kristlastega niikuinii pidevalt seotud, siis miks mitte lasta tal koguaeg valitseda enda eludes. Aga see vajab kõvasti praktiseerimist, sest raske on alistuda ja lasta kellegil teisel kõik oma elust üle võtta.
Reedene noortekas oli hea. Andestamine. Maarja oli ka. Ning Pärja ja Mihkel. Niiet noortekas ise oli juba kuidagi nii hea õhkkonnaga. Ja Vardjate jutlused, sulatõsi. Eks see andestamise teema veidi raske on. Vähemalt minu jaoks on see üks raskemaid asju. Aga see on juba OT.
Laupäev. Oli teistmoodi. Arvatavasti sellepärast, et üle pikapikapika aja sain ma laupäeva hommikul üksinda ärgata. Ja kuna ma üritasin reedega kõik oma asjad klaariks mõelda, siis oli kuidagi postitiivne ärgata. Linnas saime Maarjaga kokku ja läksime kinno. Ma polnud nii kaua kinos käinud. Ja soo good fiiling oli. Naerda saime me nii, et popkornid kurgus kinni. "Seksisemud" ("Friends with benefits") käisime vaatamas. Ja ühe hea sõbrannaga sellist filmi vaadata oli täiega chillax. Ning siis oma keskmiste (loe: suurte) kokade pärast pidemeid kinni hoides vetsu joosta.. aijah. Siis jalutasime Virus ja arutasime stuffi ja was guud. Mihkel joinis ka meiega. Ning ma saatsin nad rongile ära. Ma ise jäin veel linna. Selveris käisin :D
Kodus tegelesin kodukeemia ja söögitegemisega ja meisterdamise ja klaveriga.
Ja nautisin laupäeva õhtut youtubes koos Biffy Clyro ja klaveripaladega.
Ja kogu selle pika monoloogi kokkuvõtteks ütleksin ma mõtte, mis tabas mind juukseid värvides.
Pole oluline, mis teised sinust arvavad. Tähtis on see, mis Sa Ise endast arvad.
-Btw, nii hea oli kirjutada :)
No comments:
Post a Comment