Pean esialgu teile ütlema, et eelmises postituses antud piltide link sai natuke vara välja kuulutatud. Kuna mu pildid laevad sinna aeglaselt, siis pole ime, et seal oli ainult mingi paarkümmend pilti. Kokku peaks neid ikka olema mingi üle 130.. vist. Niiet mõnikord hiljem võite minna uuesti kiikama, kes on huvitatud. Siis peaks seal olema rohkem pilte.
*suuur haigutus* nomnomnom.. uni on. Aga magama ka ei taha minna. Tahan unegraafiku korda saada (nagu Annu) ja kui ma päeval magan mingi tund või paar, siis ma olen ärgates jube kuri ja krimpsus. Ma ei tea miks, kuid nii see on. Koolis ma juba peaaegu sain ka sõba silmale. Olime Valdisega üleval diivanitel ja siis kui tema mu iPodiga mängis, siis mul tuli selline unekas peale. Olin juba poolenisti unemaailmas, kui kuulsin alt korruselt kedagi küsimas, et kas koolibuss tuleb täna kell 15.00 Selle peale ma automaatselt küsisin Valerialt, et kas buss tuleb nii vara. Ta vastas et ei tea. Ja siis ma kuulsin mürinat.. Tõusin püsti, võtsin maast kingad, laualt ipodi ja jooksin alla. Trepil aknast välja vaadates nägimegi juba bussi. Ohjaah. Jooksin nurgatagant Aikule otsa, kes vist tahtiski meid tulla kutsuma.
So.. koju sain täna varem. Nagu eilegi ja ka täna pole midagi erilist homseks õppida. Ja nii ma siis olengi siin arvutis.. Kirjutan blogisse ja ootan et keegi alustaks vestlust. Ise ei julge ja ei oska ka millesti alustada :D
Kuid ma leidsin paar päeva tagasi ühe jutukese. Kriban siia ka. :) Saab sooja ka näppudele.
Kord ostis üks naine papagoi, viis selle koju ning tõi juba juba järgmisel päeval poodi tagasi. "See lind ei räägi," kurtis ta müüjale. "Kas tal peegel on?" küsis müüja. "Papagoidele meeldivad peeglid. Nad näevad ennast seal ja hakkavadki vestlema. " Naine ostis papagoile peegli. Ometi tuli ta järgmisel päeval tagasi. Lind vaikis endiselt. "Kas tal redel on? Papagoidele meeldib redelil üles-alla keksida. Ja õnnelik papagoi räägib meelsamini!" Naine ostis redeli. Ometi oli ta ka järgmisel päeval tagasi, sest lind ei rääkinud endiselt. "Kas tal kiik on? Kui mitte, siis ongi häda selles. Kiikudes saab ta end lõdvaks lasta ja hakkab kindlasti rääkima." Naine ostis vastumeelselt kiige ja lahkus. Järgmisel päeval poodi astudes polnud ta enam kuigi rõõmsa näoga."Papagoi suri ära!" ütles ta pahaselt. Müüja oli šokeeritud. "Tunnen südamest kaasa! Öelge, palun, kas ta ei öelnud mitte ainsatki sõnakest?" Naine kostis: "Jah, vahetult enne surma ütles ta: "Kas tõesti ei müüda poes mingit toitu?""
Loo moraal on järgmine: Sa võid veeta elu peegli ees oma välimusele keskendudes, redelil karjäärile või kiigel meelelahutusele keskendudes ning samal ajal vaimulikult surnuks nälgida. - See ongi see, et kui sa tunned, et midagi on puudu.
No comments:
Post a Comment