mõtteterakesed

Mõnikord ma istun oma kirjutuslaua taga ja vaatan ringi. Vaatan ja siis jääb silm pidama raamatul "Aforismid". Võtan selle lahti ja uurin sealt põnevaid mõtteterakesi. Uusi mõtteid ja põnevaid lauseid. Valisin ka siia lisamiseks paar mõnusat lauset mõtet.

Inimene on igaviku rannale paisatud ajakild, mida on
võimatu peatada,
teisale nihutada, uuesti otsast alustada. Elu on habras
ja
kaduv, ometi kõik
meie teodki on raiutud igaviku graniiti. Aeg
õpetab, ometi
sellest ei piisa
igavikuks. Igavik peidab oma tarkust,
kuigi selle reeglid
on aimatavad
südametunnistuses. Me alles tuleme, aga
oleme siiski pigem
lahkujad. Me
näeme
oma eesmärki hämaralt ning
valmistume selleks nii
halvasti. Ja
siis
olemegi
läinud.

Vali hoolega, mida loed; keegi ei pääse sulle lähemale
kui autor, kellele annad loa toita pikki tunde su vaimu ja suunata su isiksuse
arengut.

Aeg kustutab kõikide elu, mitte kõikide
jäljed.

Avalikult nutta pole mõistlik, sest harva meie pisaraid
hinnatakse, sagedamini neid halvustatakse. Miks? Aga sellepärast, et pisarad
reedavad nõrkust, inimesed aga hindavad tugevaid, edukaid, õnnelikke.

Jumal on uskumiseks, inimene -
kahtlemiseks.