MUlle on tekkinud uus parasiitsõna. Selleks on "normaalne". Iga asja kohta ütlen ma normaalne. Igaks vastuseks on mul "normaalne". Hommikul, (okei, see oli juba lõuna) tuli vend ka tuppa ja küsis kuidas magasin. Ma ikka vastasin et normaalselt. KUidas päev möödus? ikka normaalselt.
Ja tänase kohta võikski öelda, et möödus normaalselt. Ärkasin peale 11 ja seda ka sellpärast, et Sannu toodi koju ja siis ma ärkasin lihtsalt selle jubeda kella peale, mida alt helistatakse. Ja seal voodis ma istusin veel paar tundi, et lasta teistel oma pohmakat välja magada. Ise tõusin mingi kella kahe ajal ülesse. TE mõtlete, et mida ma küll tegin kolm tundi voodis.. ikka matat ja ipodiga. Raamatut lugesin ka ja nii see aeg lendas. Arvasin et nii see jääbi, sest ma ei pidanud ikka last valvama. Vend ültsegi ei pidanud ära minema. Ta pidi minéma hõljukiga sõitma, aga keegi jörss oli augu sisse teinud ja ära uputanud selle. Seetõttu ei saanud vend ära minna ja mina olin tegevuseta. Õnneks suutsin ma Julia, kes oli ka linnas ära veenda minuga kokku saama. Koos olime mõned tunnid. Saime tema (kahtlase) sõbraga kokku ja käisime selle sõbra järgi. Minul oli küll tore.
Peale seda, kui hakkas juba pimenema ja külmenema, siis otsustasin bussiga koju sõita. Sõitsingi korterisse ja olles maja alll, helistas vend. Küsis, et kas ma tahan kinno koos teistega minna. Alguses kõhklesin, aga siis otsustasin minna ja jäingi ukse ette ootama. Varsti istusimegi kõik (mina, vend, naine, sannu) autosse ja sõitsime Kosmosesse. Käisime vaatamas seda toredat filmi "mina, supervaras" PÄris lahe film oli. MUllle kõige rohkem meeldisidki need väikesed kollased tegelased. uuuh, kui ägedad nad on.. Kinost ära ja siis koju ja nii see päev on möödunud. Normaalselt.
Kõik ongi normaalne, aga mitte hea.. Ikka on midagi halba. Ja ikka kummitavad mind mõned inimesed ja küsimused, et mida ma tegin, või miks nemad nii tegid.. Ostati on nii raske ka siin korteris olla, sest see kõik on nii ligidal. Ja kõik on mulle ligidal. Aga samas ka nii kaugel. Mõnes mõttes on maal olles see hea asi, et ma tean et ma olen kaugel ja kõik. Lähemale ka ei saa. Ja nii ongi. Aga siin sa tead, et ainult üks bussisõit, või rohkem. Või mõni jalutuskäik. Ja siis on see käes. Aga jahm.. ma ei oska öelda enam. Ma ei tahagi liiga palju öelda. Parem vaikida.
Aga homme hommik siis maale. Vennaga. Niiet ei saagi koos Valeriaga rongisõitu nautida. Maal pidi ka juba paks lumi maas olema. Umbes 10 cm. Ooh.. linnas pole midagi. Eks siis homme saab lund ja lumememme ja lumesõda. Seniks aga aetakse mind välja.
Võtan natuke unenäorohtu ka. Ja tuttu. ! Kenasid unenägusid.
No comments:
Post a Comment