luuser

Pfffff..... nii nõme. Olen alla andnud ning see kurbus ning tillukene mase on jälle minu sees.

Tegelt olen ma mingi pool p'eva, kui nüüd just mitte öelda terve päeva, siin arvutis olnud ja lihtsalt olnud. Kuulan muusikat, mängin numbrimängu ja elan üle seda rasket päeva. Aju on nii kinni jooksnud. Isegi nii kinni, et ma ei suuda isegi otsustada, kelle kohta teha numbrimängus see asi. Päev on tõsiseslt jama olnud. Ainuke saavutus on see, et lugesin raamatu läbi. Paar tundi ja valmis. Aga see raamat ainult süvendas mu masendust..

Ma pole nii kaua tundud sellist sügavat üksindust, ning kui see nüüd jälle tuli, siis ma tunnen ennast reeturina. Täieliku luuserina.

K0gu vaheaeg vist lähebki nii. Jube nõme on olla. Jube vastik. Kõik naudivad vahaega, ja lihtsalt on ägedad. Aga mina... Vihkan. Vihkan seda, et ma olen nii palju muutunud. Et ma olen hakanud igatsema seda Tallinna. Olen 4 nädalavahetust seal järjest veetnud ja nüüd on nii imelik olla siin ja tegevusetult. Samas ma tean, et linnas ei oota mind keegi. Mitte keegi.

Aga linnas ma teaksin mida ma teeksin. Ma lihtsalt jalutaks minema ja jalutaks ja jalutaks ja terve päev jalutaks lihtsalt ja mõtleks oma mõtteid. Või siis vahepeal istuks kusagile ka oleks niisama. Hommikul väljuks, ja tagasi jõuaks ööpimeduses, kui päev on õhtas ja jalad puruväsinud. Kuulaks muusikat ja sulgeks täielikult enda mulli, mida ma ei laseks kellegil lõhkuda. Ja ma ei oleks kellelegi tüliks. Mind polekski nagu olemas. Pole vahet, kas viru tänaval jalutab 52 inimest või 53. Oleks ainult mina ise ja mitte kedagi muud. Keegi ei tunneks mind ja ma sulanduks halli massi.

Ma olen kindel, et selle päevase jalutuskäigu ajal juhtuks ka midagi huvitavamat, kui siin kodus istudes. Nagu teada, pole praegu mitte midagi juhtunud. Ja see käib närvidele. Mu elus ei toimu midagi ja see jätab mulje, nagu polekski mu elu olemas. Kõikidel on nagu muinasjutt. Nad kohtuvad poisiga, tundub, et pole lootustki ja siis pahh, tunded on vastastikused ja big love. Või jalutab lihtsalt nende kena prints nende juuurde ja teeks mis iganes, et see tüdruk endale saada. Minu maailmas sellist asja ei eksisteeri. Kuid, ma olen juba liiga harjunud, et seda ei ole ning vist ei tasu lootagi et tuleb.

Aga ausalt, võiks ju midagi toimuda. Mu elu on pikemat aega juba liiga ära. Liiga kauguses sellest ilmast. Ma igatsen mõnda sündmust, mõnda pikemat hetke, mis muudaks. Te arvate, et ma olen liiga ära pööranud, kui ma ütlen, et mul poleks midagi isegi õnnetuse vastu. Siis võibolla mõni inimene ka mõistaks minu tähtsust ja ma muutuks isegi oluliseks.

Ma mõtlen selle eelmise nädala peale, kui auto sõitis. Oleks see võinud natukenegi varem tulla või hiljem, või oleks suurem hoog olnud sellel autol...

Ma arvan, et üsna mõnigi võib seda lugeda ja arvata, et ah, puha hull teine. Loll tiinekas, kes võimaluse korral võtaks endalt elu. Jah, alati on selliseid vastikud ja elu-on-lill inimesi, kes ei mõista neid, kelle elu pole nii suhkruvatt.

Kui te vaid teaksite. Kui te vaid tunneksite seda südamevalu, mis on minu sees ja närib mind. Peaaegu iga päev torkab mu südamesse jälle üks pussnuga, mis teeb seal mõne tiiru ja jätab mu veritsema. Ning siis võtab keegi selle väga julmalt ja aeglaselt välja, tekitades veel valu.. Kuid sellega see ei lõppe. Alati leidub mõni kurivaim, kes raputab mu haavale soola ja jätab mu piinlema, mõtlemata minule. Veidi aega läheb mööda, ning arm hakkab kinni kasvama. Aga siis kisutakse see lahti ning kõik kordub uuesti. Ma olen jälle liiga naiivne ja usun ja loodan. Surematu lootus, nagu on isegi minu motos sees. Olen see, kelles on lõpmatu kurbus ja surematu loootus. Täpselt minu elu moto. Ma ei väsi korrutamast ja lugemast seda lauset. See lause on ka kleebitud mu klavituuri äärele. Suurelt ja punaselt. Irooniline küll, kuid täna nägin ma unes et ma olin oma laua juures ja avastasin, et see lause on ära võetud mu klavituuri küljest. Ja siis ma nutsin kaua...

Liiga suure tähendusega lause minu jaoks, ütleksin ma sellepeale.

Tegelt ma ei saa üldse aru, miks ma olen siin pool päeva seda posti kirjutanud. Selle ajaga oleksin ma võinud hoopis oma laua ära koristada. Siin on ikka igast asju.. patsikummid, käepaelad, õpikud üksteise hunnikus, kamm, 3 arvutihiirt, käekell, pinal, taskurätikuid, taskurätipakke, kommipabereid, kindad, USB juhe, kõrvaklapid, telfa, iPod, pastakad, palju väikeseid märkmepabereid, raamat, küünelakieemaldaja, ja ruudulisi pabereid täiskirjutatud numbritega.. hmm jah. See laud vajaks korrastamist. Korrastamist, samamoodi nagu mu elu.. lalalala... ma ei oska, ikka vajun ma tagasi mingisugusesse mase teemasse. Pekki, mu päikesekiirt (Annut) pole ka. Nii kohutavalt nõme.. Palun tule juba kiiremini tagasi ja ole mu msni online listis, kui mul sind vaja on..