Kõik oli jama. Juba kauemat aega. Sellepärast ma seda tegingi. Ma suutsin leppida mõne faktiga ja ma teadsin, et alati läheb jälle paremaks ja see kaos kaob mu silme eest, minu elust. Kuid kui see oli juba pikemat aega nii, siis ma tundsin, et see ei saa enam paremaks tagasi minna. See aeg oli juba möödas. Ja neid asju tuli aina juurde. Ma ei suutnud enam leppida sellega.. Perekonnas oli kõik nõmedalt. Mind ei aksepteeritud enam. Sõpradega oli asi veel nigelam. Kõik olid endale leidnud head uued kaaslased.. Kõik, väljaarvatud mina ise. Ma veel lootsin. Ja ma lootsin selle poisi peale. Ma tõesti lootsin, kuid siis ma sain teada, et tal on keegi teine silmapiiril ja ta ainult mängis minuga... Sama lugu oli teisega. Ma harjutasin ennast teadmisega, et ka meil ei saa mitte midagi olema, kuid mida aega edasi ja mida rohkem ma hakkasin temaga sõbrunema ja suhtlema, seda rohkem tungisid mu tunded esile. Ma olin juba pikemat aega oma pilves olnud ja siiis ma lootsin et meil hakkab isegi midagi olema, kuid valesti arvasin.. Tuli välja, et ta tahab ainult sõber olla.. Ma ei suutnud. Ma olin ka ennast petnud.
Kõik oli nii allakäinud... Ja kui ma olin msnis, siis ajapikku hakkas ühe vähem inimesi minuga rääkima. Lõpuks istusin ma päevi seal, kuid keegi ei rääkinud minuga. Ma polnud kellelegi oluline. Oline kõikidele tühi koht. Mind polnud olemas.. ja polnud siis raske siit maailmast lihtsalt kaduda. Ma polnud ju nkn mitte kellegi jaoks mitte midagi. Isegi minu kurbust ja masendust polnud keegi märganud. Olin üleliigne. Kõik ainult õiendasid ja targutasid. Minu seisukohad, arvamused, polnud kellelegi tähtsad. Ja ma ei kuulunud kusagile. Igal pool tundsin ma ennast tõrjutuna. Ka koolis ei läks kõik ainult hullemaks..
Vahet ju nkn polnud ja ma olin miljoneid kordi oma peas enda enesetappu mitmetel erinevatel viisidel kujutanud.
Lõpuks ma enam ei suutnud. Kõik oli liiiga kaugel. Liiga kaugel. Ma ei suutnud enam elada.
Ma olin otsustanud, et ma teen selle ära. Kuid kuidas? Mul oli niipalju häid mõtteid ja nii palju erinevaid viise, kuidas enda lahkumist teostada. Esimesena kirjutasin ma valmis kirja, mille jätsin enda taskusse. Kiri, kus selgitasin, miks ma lahkusin. Kuigi ma arvan, et te pole siiani aru saanud minu valust ja miks ma seda tegin. Kiri oli valmis. Ja minu taskus. Ma tänan seal kõiki oma sõpru ja tuttavaid, kes olid minuga kasvõi natukene koos ja raatsisid minu jaoks mõne hetke kulutada. Enam te ei pea oma väärtuslikku aega minu peale kulutama. Sest mind pole.
Järgmisena hakkasin ma oma enesetappu korraldama. Ajastus oli tähtis. Valisin selleks öö, sest siis pole nii palju rahvast ja mulle meeldib öine tallinn. Jah, just Tallinnas tahtsin ma seda teha. Siis on ka piisavalt skandaali. Ma teadsin, kuidas ma oma enesetapu teostan, kuid kui ma mõtlesin, siis ma leidsin, et äkki oleks teine variant parem. Kuid, kui on juba tegu enesetapuga, siis ei tasu millegi ees kahelda vaid tuleb kõike teha nii nagu sa naudiksid seda. Ja et ma seda naudiksingi, sellepärast ma valisin kõik 3 lemmikut varianti kuidas ennast hävitada lõplikult.
Ja siis oli see päev käes. Ma läksin välja. Ja kesklinna. Jalutasin viru keskuse katusele ja istusin sinna ääre peale ja vaatasin alla. Alla tänavale. Viskasin viimast korda pilgu kaugusesse, vanalinna, nendele tuledele, ja kirikutornidele. Võtsin oma kotist, kuhu ma pärast otsustasin ka kirja jätta, vajalikud tabletid vajalikus koguses ning veepudeli. Võtsin kotist ka oma noa välja. Oma armsa, pisikese noa, millega on nii paljudesse kohtadesse kriibitud ja mis pole kunagi nüriks läinud. Seal äärekivil istudes ja jalgu allapoole kõlgutades tuli mulle rahulolu südamesse. Ma tundsin ennast viimast ja ka esimest korda täielikult hästi ja ka õnnelikuna. Võtsin tabletid. Tegin suu lahti. Ja kallutasin need endale suhu. Jõin vett peale. Neelasin alla kõik korralikult. Seejärel tõmbasin oma noaga vasaku käe randmel veenid läbi. Kiirelt ja valutult. Kui ma olin ennast veristanud, viskasin noa maha ja kallutasin ennast ettepoole. Viimane asi, mida tundsin, oli tuul mu juustes. Ja siis oli kõik must. Eemalt kuulsin mürtsatust ja väike, viimane valusähvatus käis seljast läbi ja siis oli kõik. Siis oli kõik nii pehme ja soe. Ning ma olin unine.. ma jäin magama ning kõik mured ja probleemid olid läinud...
No comments:
Post a Comment