Koolinädal lõppes reie-ja jalalihaste valuga, mis siiani annab tunda.
Reede kaheks märksõnaks võiksidki olla "jooksmine" ja "äpardused bussidega"
Hommik algas reedel sissesliipimisega, kuigi endiselt oli koolis vaja olla kolmandaks tunniks. Bussist jäin 2 mintaga maha ja kooli jõudsin täpselt kellaks. Meedia oli suhtekorralduse teemadel ja järgnevad sotshoolekande tunnid tundusid seda jätkavat. Mingi lektor oli jälle rääkimas. Suht nolamine oli meil seal tagaridades. iPodid, töövihikute ümberkirjutamised jms.
Vahepeal tuli hea uudis, et keka on viimane ning kunst jääb ära. Oujeešh. Läksime kekasse ja õps tuli "nunii, kähku-kähku riidesse ja üle tee Kalevi staadioni parki". Tõmblesime siis sinna.. ja pidime hakkama jooksma, kõigepealt 500m sörki, et hingamine lahti saaks. Ja siis aja peale 1km joosta. Kuidagi suutsin lõpus oma jalgu tööle sundida ning lõpetada kolmandana. Aeg oli samuti midagi 3 minutiga vist..
Hakkasime majade ja haigla vahelt tagasi kooli poole jalutama. Vihma tibutas mõnusalt. Jalad olid üliläbi ja kuna ma teadsin, et nüüd on mul veel üks vaba pooltunnikest, ennem kui pean arstile minema, siis läksime rahulikult koolini. Kui olime juba kooli ees tänaval küsisin nii muuseas klassiõelt, et palju kell on. Ta vastas, et 13.38. Ma reageerisin väga lärmakalt ja vihaselt, sest 13.35 läks buss, millega ma pidin minema... Edasi ma ei mõelnud mida mu jalad tunnevad, vaid jooksin gartsa, vahetasin riided ära ja tee peal üleriided näpu vahele võttes jooksin kooli ette bussikasse lootuses jõudes järgmisele bussile. Vihma tibutas endiselt ja ma olin täiega närvis, sest ma kartsin, et kas ma jõuan õigeks ajaks. Buss hilines, mina üritasin rahuneda ja end riide pakkida, et ma külma ei saaks. Täpselt kell 14 olin Tallinn-Väikse peatuses. Tänu eelmisel õhtul saadud Helina koordinaatidele teadsin kohe kuhu poole pean jooksma. Püksid porisin mõnusalt ära. Lõpuks leidsin õige maja ja õige ukse samuti. Jõudsin õigeks ajaks ja hingeldasin nüüd veel hullemini.
Arstionu oli sõbralik ja peale selle kui ta sai teada et ma olen Jäneda lähedalt, muutus ta veel sõbralikumaks, sest talle on see kant ja need teed tuttavad.
Veendusin selles, et Eestimaa on tõepoolest väike ja kui kaks võõrast inimest leiavad sellest väikesest Eestimaast koha, mida nad mõlemad tunnevad, muutub nende suhtlemine märgatavalt.
Varsti jõudsin koju ja viskasin mõnuga pikali, sest nüüd ootas mind ees paar tundi puhkust enne noortekat. Või siiski mitte... sain telefonikõne, mis muutis kõike.
Korraks sain ikka silma looja lasta aga siis tõustes pidin jälle bussile jooksma. Läksin enda arvates enam-vähem normaalsel ajal välja, aga ümber nurga pöörates nägin juba bussi tulevat. See oli nii masendav hetk. Siis nägin aga eemalt tänaval üht meest jooksmas. Tundsin meie vahel sarnasust. Mõtlesin, et kui tema jookseb siis võin ka mina joosta. Tema jõudis bussile, mina jõudsin peatusesse kui bussi uksed juba kinni olid ja buss liikus. Aga läbi ime jäi buss seisma ja uksed avanesid minu jaoks. Me gusta >)
Kosmosesse jõudsin täpselt minutipealt jälle. Siis tripping tädi juurde. Ning hiljem sealt Baltasse. Ohjah, olin jälle hiljaks jäänud kergelt, aga joosta ei jõudnud enam. Tegin kiirkõndi.
Helina ja Julia olid juba kohal. Lahe. Noortekas oli täiega hea. Jutlus oli mõnus ja ülistus vägev. Polnud ammu-ammu laulnud juba neid laule ja see tekitas hea fiilingu.
Peale noortekat chillisime õues Balta lähedal. "Jõusaalis" ning hiljem lihtsalt perroonil inimesi passides. Lahe õhtu oli.
Kuigi jalad olid juba mõtetult väsinud, otsustasin ikkagist sooja õhtut nautida ja pool teed koduni kõndida.
Mõnus oli.
No comments:
Post a Comment