It´s not you, it´s me

Nutmine, naermine, melanhoolia hood- kõik need on jälle mahtunud paari viimase päeva sisse. Vahel tundub, et  nädalapäevad on kummist, sest üks päev võib nii palju asju mahutada. 

On imelikke ja vähem imelikke asju toimunud. Näiteks täna oli 19. aprill. Ja täpselt aasta tagasi 19ndal aprillil tulin ma salaja linna ja tegin Liivalaias katsed ära. Ma mäletan seda päeva. See oli üks esimesi päevi elus, kui ma chillisin terve päev linnas üksinda. Pabistasin ka ja oeh.. mäletan seda hetke, kui istusin gartsas pingil ja ootasin. Tänagi istusin seal samal pingil ja tšekkasime selle aasta katsetajaid. Jep, lisakatsed olid see aasta samuti 19ndal aprillil. 

Tänane päev algas ka imelikult. Tahtsin end keerata küljele, aga miski soonis kaela ümber. Tegin silmad lahti, vaatasin, juhe... juhe ümber minu kaela. Pingul. Väike šokk käis läbi, siis taipasin, et olin kuidagi öösel või hommikul mässinud teleoni laadija endale ümber. Ning hommikul teine kreeps tabas mind siis, kui nägin et ma olin korteri ukse unustanud lukust lahti. Tavaliselt kontrollin ma 4 korda õhtu jooksul üle, kas uks ikka on lukus. Nüüd aga veetsin jälle ühe öö nii, et naabrid oleks võinud vabalt korterisse tulla.. creepy. 

Kolmapäev oli muhe päev, ainult 3 tundi. Algas jubedalt. Kaks esimest tundi olid kirjandi kirjutamine, kus ma ei suutnud piisavalt teese leida ja lubatust lühem tuli jutt tuli ka. Ning tänu oma aeglusele ei saanud ma seda ka valmis, mis tähendas seda et ma pidin järgmise tunni ajal, ehk inka, testi tegema kiirelt ära et kirjandi puhtand edasi kirjutada. Ja isegi siis ei saanud ma seda valmis. Õnneks aitas pikk vahetund mu hädast välja ning täpselt peale kella helinat sain kirjandi õpsile viidud.  Siis oli kaks tundi järjest loeng. Terve see aja jõllitasin oma kotis olevat hot dogi ja kannatasin kõhukorinat. Kui see läbi sai, ning ma sai suus juba pinkide vahel liikusin, moosisid klassikaaslased mu ära, et ma tuleksin Google SketchUpi. Kuna mul oli hea tuju, siis ma olin täiesti nõus. Ikka veel sai suus ja mäludes otsisime klassivennaga mööda kooolimaja mata õpsi taga. Ja ma lihtsalt kogu aeg naersin meeletult. Õnneks oli tundide aeg ning kedagi imelikult vaatamas polnud, aga ikkagist... tühjas koridoris klassivenna kõrval irnuda sai suus nagu hobune pole just kõige viisakam. Lõpuks õpetaja üles leides ei suutnud ma ise midagi öelda, sest ma.. naersin. Aga igatahes sain ma loa minna sinna õppetuppa vms.. Ma isegi ei teagi mille üle ma naersin..  

Ja järgmised 2,5 tundi istusingi arvutiklassis sketšimas 3D maju, kuubikuid ja kirikuid projekteerides. Fun oli.  Üks uus oskus jälle juures =) Vahepeal tegin kiire print screeni ka igaks juhuks :D Pole küll veel täiuslik, aga siis sellised asju tegime.

Kodus muutus midagi. Melanhoolia lõi välja. Ning kui mu lemmik Coca-Cola klaas maha lendas kildudeks, siis mu enesekontroll oli küll kadunud. Lõpuks olin ise seal kildude juures põrandal ja valasin oma tundeid välja. Ma tean, et minuga pole kõik korras. Vähemalt mitte alati. 

niipalju seda siis alles jäigi...

Hiljem tuli kodukas ka. Seekord oli lahe, sest kõik olid kohal ja Eva-Lotal oli ka sünks. Saime palju magusat süüa. Tore osadus ja seltskond oli. Ma püüdsin küll naeratada ja olla rohkem osavõtlikum, aga ma ei suutunud.. väsimus piinas samuti. Hiljem oli veidi halb tunne, sest teistele võis vb tunduda, et ma olen masekas või et midagi on juhtunud.

Kuigi tegelikult ei juhtunud ju midagi. 

Igapäevane. kahjuks. 

Koduigatsus on peale tulnud. Tahaks maale juba. Tahaks vanemaid näha, rääkida normaalselt, mitte tunni ja pooleteise tunniste telefonikõnedega. Ainult üks päev veel...