Reede oli mõnus lebo. Hommikul sai korralikult välja magatud, kümneks kooli. Meedias oli ülesanne mõelda välja mingi üritus. Mõtlesime selle Anniga välja ja pool tundi oli jällegist niisama lobisemine.
Sotstööde tunnis käisime Käo Päevakeskuses. Seal on siis need puuetega lapsed. Nägime ka päris paljusid neist. Ning nii mõnigi meie klassist oli peale seda vait. Eks raske ole see elu, kui sa ei saa elada täisväärtuslikult. Tagasiteel mõned arutasidki, et mida tema teeks kui ta laps tuleks selline..
Mina mõtlesin, et mina virisen liiga palju. Olen ju terve ja mõistan maailma nii nagu see on. Oskan rääkida, kõndida, mul on olemas kõik kehaosad ja vaimupuuet mul ka pole.
Läksime Solli juures maha, käisime Hessis ja siis kooli tagasi. Keka oli paralleelklassi ja mõne 12 klassi poistega koos. Mängisime võrku. Ja mind pandi ka võistkonda.. pekki. Ma pidin end ära peedistama seal.. -.- Kõik oli suhteliselt okei, kuni tuli minu kord servida.. Siis läks võrku ja õpetaja saatis järgmise tüdruku minu asemele.. Ülejäänud tunni olin pingil istuja.
Kunsti jõudsime pooleks tunniks, sest klassijussi ja puhvi vahet on ka tore käia :)
Mul oli klaveritund ka. Olin seekord eriliselt tubli ja sain õpetajalt kiita. Järgmine või ülejärgmine kord esitan oma loo klaveril hindele ära ja siis on korras selle asjaga. Pärast läksime veel aulasse ja mängisin esimest korda elus tiibklaveril. Awsum oli ;)
Ja siis lõppes ka minu rahulik päev ja edasised tunnid olid sõitmine ühistranspordiga mööda linna. Mingid jubedad ummikud olid ka ja ma sain vahepeal tõsiselt kurjaks ühistranspordi ja tipptundide peale.
Saime Juliaga kokku. Tal on armsad mururohelised juuksed. Väike istumine tema rahvaga ja siis liikusime Olli. Veidi pabistasin, et mis saab, kui ma nüüd ühe tundmatu rohepeaga kohale ilmun, aga väga tore oli. :D Kuna ma eelmine suvi käisin ringi punapeaga, siis nüüd see rohepea minu kõrval kedagi enam nii väga ei üllatanudki. Igatahes tore noortekas oli. Vähe saime olla, aga muidu oli tore.
Poest läbi ja minu poole õhtuks. Sõime pitsat, kuulasime vanu laule ajast kui olime Jänedakad. Sõime kollast meloni jäätist ka.. kuni süda pahaks läks. Siis pikutamist nolamist pildistamist lollitamist elutoa vaibal ja sliipi.
Hommikul sain teada, et ma norskan. No tõesti, see on tänase päeva kõige suurem üllatus. Sest ma olen terve elu arvanud, et ma ei norska.. ja nüüd ma ei tea mis saab..
Päeval liikusime linna peal ringi, käisime Osturallil, varustasime end hunniku meigikraamiga ja siis istusime Hessis.
Lilleputkade juures nägin üht sõpra.Chättisime niikaua kuni Julia mulle punase roosi ostis :D ja siis liikusime edasi Baltasse. Seal saime Helinaga kokku. Saatsime kõik karvased-sulelised rongile ära ja liikusime Helinaga minu poole.
Vottttt..... homme jälle linna peal terve päeva ja Draamateatrisse again.
Selline tunne on, et nagu kästakse elu elada. Nagu see oleks kohustus elada. Kuigi samas vahest üldse üldse ei viitsi...
Yeah.. bye.
No comments:
Post a Comment