Maybe i´m a different breed

Kuulan hetkel ühte lugu juba kuuendat korda järjest. Kummitab, ei lähe peast ära ja ei lase keskenduda.
"Sail... Maybe i should cry fo help."  
Laul sai läbi. Keelasin end seda 7 korda repeat vajutamast. Kirjutan veel mõned mõtted ennem kui langen unesügavikku.
Niisiis, paar viimast päeva.. nendest pole mitte muffigi rääkida. Kool röövib kogu energia. Ning peale kooli ongi vajadus magada, et energiavarusid täiendada.
Eile, kolmapäeval läksin ka magama. Plaanisin tunni ajase powernapi teha, et enne kodukat asjad korda seada. Aga millalgi kuulsin läbi une helinat. Mingi tir-tirr käis koridoris. Yea.. ilmselgelt magasin ma enda kodukasse sisse.. Feil. Tudisena liikusin seal ringi veidi ja kui olin toibunud siis tuli ka energia ja power. Kodukas oli lahekas. Mitmedki olid haiged, aga meie tegime nende jaoks (kodugrupi)koduvideo. Sõime, rääkisime, palvetasime ja tavaline värk. Arutlusel oli ka palvetamise teema.
Tundus, et korter jäi liiga kiiresti tühjaks. Ja siis jälle õppima.
Kodutööd sakivad.
"Maybe I´m a different breed. Maybe I´m not listening. So blame it on my A.D.D, Baby"  
Hommikul, kui ma bussiga veeresin, nägin ühte tuttavat. Hiljem ta ütles mulle, et ta mõtles just enne, et ta tahaks kedagi tuttavat näha. Ja kui ta vaatas bussi, siis tal oligi et "oo, Ingrid on ju seal!! :D " - tänase päeva lahedaim asi vist.
Täna mata tunnis avastasin, et kui minu kõrval pole Marleeni ja minu eespingis mitte ühtegi klassivenda kellega lobiseda, siis ma saan seitse korda paremini matast aru, ma olen seitse korda töökam. Ja success saadab mind.
Kuidagi eriliselt vara jõudsin koju. Jahutasin end sellest palavusest ja kehkast ning sõin. Harjutasin klaverit ning panin end valmis õhtuks. Aga siis selgus, et vend on haige ja kõik me plaanid jäävad ära. Fuu.. juba teist nädalat järjest.. Plaanisin ikkagist välja minna, aaga.. eih. Lõpuks passisin ikka diivanil telekat vahtides ja kisselli luristades. Imetlesin oma kohevaid-looklevaid-lainetavaid-sassis-keerdus-krussis-pehmeid juukseid. Mõnus afrokas. Mõtlesin, et lahe olekski iga päev selline välja näha.
"Sail"
Elu kuidagi läheb teisiti kuidas ma sooviksin. Tahaks muuta osasid asju, aga ei. Ikka lähevad need nii nagu on minu tahtevastane. Tahtmistele ei tohigi järele anda, aga tõesti.. lihtsalt nii nõme on juba, sest kõik läheb vastupidi. Nagu minu olemasolu siin ei arvestatakski. Olen killuke sellest värvilisest massist, kus mind teiste säravate isiksuste kõrval ei märgata.Kurb olen. Ja kurvaks ma ka jään.
Minuga ei juhtu midagi lahedat. Ma lihtsalt olen olemas. Aga mitte midagi ei juhtu. Iga päev oleks jälle nagu üks raisatud rahakopikas, mille eest pole midagi saadud.
Ma ei oska enam midagi öelda.. tahan magama minna.