rahul ja rahulolematus

On 1. aprilli õhtu. Täna on olnud eriline päev. Kas sellepärast, et on 1.aprill? EI. Sellepärast, et ma ei saanud mitte ühtegi aprillinalja. Yeah. Keegi isegi ei üritanud mind haneks tõmmata. Suht pro, mis?

Räägin veidi tänasest päevast veidi positiivet juttu ja siis loobin teid veidi oma segaste mõtetega ka.

Hommikul church mis oli metokatega koos, sest sakslased olid ka külas. Jagasid sõna kuulutamisest. Peale seda oli üleval korrusel väike miiting noortega seoses juulisse kavandatava outreachiga Tapal.
Hiljem liikusime Kivisildade poole. Maarja tähistas oma sünnat väikese lõunaga. Tore oli. Juustukook oli üle kõige. Mõnus aeg oli seal. Siis Vooglaidid saatsid mind rongile, lehvitasid veel mulle ja nii armas hetk oli. Rongisõidust vist ei tasu rääkida. Lugesin raamatut. Vahepeal tõstsin pea, vaatasin välja ja õues oli täitsa tavaline päikeseloojanguline õhtu. Siis lugesin edasi ja kui uuesti välja vaatasin, oli õues vilu ja lund sadas.. Massive smuuti-ilm. Lund ja päikest läbisegi koos tuulega.
***

Ma olen segaduses.
Ma tunnen, et ainuke asi mis mind linnas kinni hoiab, on kool. Ja nii see ongi. Sest mul pole ju muud siin. Pere on maal. Neid näen ma kord nädalas, kui sedagi. Te küsite, kas sõbrad siis ei hoiagi? Sõbrad on mul ikka. Vahet pole kus ma olen. Ja see ei oma tähtsust, et kus olen mina või kus on nemad. Sest kõik niikuinii elavad nad kõik iga päev oma elu ja kokku puutume füüsiliselt ainult vajadusel või juhuslikult.
Külalised? Eih, mul pole enam kedagi külla oodata. Ma olen oma suurepärase isiksusega suutnud ka tema ära eemale peletada. Noortekas, kodugrupp? mkm.. Tapal on ka noored ja noortekas ja Jumal on igal pool samasugune.
Böö-di-böö-böö
Tõesti, mulle ei paku peale kooli enam mitte miski siin pinget. Kui kontrolltöid ka poleks siis.. maitea.. magaksin vist terved päevad ja jääksin voodihaigeks.
Ootan nädalavahetusi. Ootan maale minekut. Ootan seal pori sees elamist. Koertega nolamist. Seal on inimesed, seal räägitakse minuga. Ja isegi kui see on mingi küsimustega pommitamine või moraalilugemine, siis ikka on see parem kui siin piinavas vaikuses ja laiutavas tühjuses elada. Seal elasin ma 16 aastat ja 5 kuud.
*suur ja raske ohe* Mul on peas nii palju mõtteid. Aga need ei tasu siin kajastamist. Ma lihtsalt.. tahaks nutta need emotsioonid endast välja. Aga me leia seda kraani üles, kus need välja tulevad.
Vajan midagi täiesti uut. Ja ma ei taha mingit  iga-kuist uuendust, kus vajutad yes nuppu ja siis downloadib midagi uut. Vaid midagi täiesti uut. Midagi ennenägematut. Midagi, mida pole kogenud ja mis ei kaoks ka sama kiirelt kui raha või nagu jäätis minu sügavkülmast.
Darghhh..  kopp ees.
 Ahjaa.. lahendusi on ju tegelikult veel. Näiteks mõneks ajaks ära lendamine. Hunniku raha ja piibliga....ristisõda pidama.

 Kuulan "We are the fallen - Bury me alive"