Seal on üks väike linn, mida nähes tuleb südamesse soe tunne. Autod selles linnas tuttavad, inimesed nende istmetel veel tuttavamad. Üle tänavate lehvitavad sõbrad üksteisele ning hõikavad lühikesi tervitusväljendeid. Kõik teed on selles linnas läbi käidud. Iga teelõik toob kaasa mälestusi selle kulutamisest. Kõikides nurgatagustes on oldud. Majad on kutsuvad ja korterid nendes on läbi käidud. Sinna on läbi aegade kogunenud inimeste poolt miljoneid mälestusi alates sellest, kui väikese rahvahulgaga hakkas see alles tekkima. Seal võib kõike teha, sest see on kodu. Pole mupot, kes jõllitab oma kakarohelises mundris ja tusased porisevad vene tädikesed on päevavalguse eest peidus. Päikese saabudes jooksevad kõik õues, naudivad ilma.
Seal väikeses linnas pole üksildust. Seal on kõik omad ning alati on seal keegi lähedane, kelle juurde pöörduda.
Aeg selles linnas möödub omasoodu. Pole kiirustajad, vaid on nautijad. Nad istuvad rahulikult kääksuvatel pinkidel ning hingavad sõõm-sõõmu järel õhku.
Inimesed selles linnas elavad seal, sest nad armastavad seda linna. Nad kasvatavad seal oma lapsi, veedavad abikaasaga koos aega. Tööl käivad nad seal samas linnas, sest nad ei pea kaugselt otsima kohta, kus saaks teha seda millega hing nõustub.
Oma igapäevastes tegemistes ei vaevu nad riietuma moe tipu kohaselt. Neile piisab, kui tagumik on kaetud ja kõhtu katab värviline riie, mis vastavalt ilmale peab sooja/külma.
Jah, nende väikelinnaelanike elu võib tunduda küll vähem paremal järjel, kui teistel. Kuid nemad on just sellega rahul. Neile tuleb anda respect, sest nad on rahul oma väikese eluga.
Nemad on need, kes teevad väikesest linnast selle, mis ei unune kunagi. Ükskõik kui kaua aega hiljem sinna minna.
Respect!
No comments:
Post a Comment