Moshh

Jou.

Olen siin paar päeva hoidnud madalat olekut. Kuigi ega´s niikuinii midagi pole teha olnud. Olen istunud niisama vaikides õues või toas. Päris palju olen mõelnud. Kahele teemale siis. Üks teema puudutab sügist 2011 ja teine on Suvelaager. Sügise kohta on palju mõelda. Algab ju siis ikkagist uus elu. Uutes paikades uute inimestega. Ja sellele olen ma lihtsalt niiiiiii palju mõelnud. Suurt osa mängib ka minu ettekujutluse vili.

Suvelaagrist mõtlemine on veidi raskem, sest täpselt nädala pärast on see juba käes. Aga seda enam hakkab minu süda pekslema, kui ma mõtlen sellele. Ikkagist on minu südames selgusetus, et kas sinna minek on nüüd ikka õige otsus. Selgitan lähemalt ehk? Alguses ma ihaldasin sinna laagrisse minna sellepärast, et leida jälle üles see lähedasem kontakt Jumalaga. Kuid möödunud nädalal laagris sain ma selle kontakti tagasi ja kõik on jällegist super. Niisiis pole mul enam põhjust igatseda seda kontakti, sest see on olemas. Liiga palju pole ehk ka hea. Ja üleküllasus võib ajada sõltuvusse. Nooh, ja muid põhjuseid polegi nagu, mis oleksid sobilikud. Okei, mõni võibolla läheb kah laagrisse sellepärast, et leida sealt uusi tutvusi või sõpru. Ning mõni hoopiski sellepärast, et sõbranna läheb. On ka neid, kes tahavad lihtsalt lahedat vaba aja veetmist. Aga nooh .. kui keegi nüüd tõesti nende põhjustega läheb sinna siis, sorry, aga mõelge oma visioonid uuesti läbi. Pole ju mõtet minna tühja panema.

Jätan selle teema otsa lahtiseks. Ja liigun sujuvalt järgmise juurde.

Käisin ükspäev Tapal ja mu tee viis Julia omaga kokku. Sai veits juttu aetud, nostalgitsetud ja nagu kaks vana peeru Grossi poe ees istutud. Wuz interesting.

Tänase päeva tegi eriliseks vennaga laskmine. Sõõuuu khuuuul :D Tal oli mingi järgmise astme õhupüss, mis on sellise kujuga nagu revolver. Raske kah küllaltki. Selline muhe vidin, mille jaoks läheb juba relvaluba vaja. Aga mu vennal see olemas :)) Igatahes sellega sai siis suht palju paugutatud õhtul. Märgiks oli meil paberist märklaud, õhupallid ja plekkpurk. Märklaud sai suht kiiiresti sõelapõhjaks ja kukkus alla :D Ning plekkpurk oli ka pärast julmalt auke täis. Mulle täiega meeldis lasta. Õhupalle oli kõige vingem lasta. Need veel tuule käes lehvisid veidi ja siis oli täiega massive, et kas saan pihta või ei saa. Ja kui pihta sain, siiis adre möllas sajaga. Ja pihta sain suht palju. Kui vend oli mulle püssi kätte andnud ja ma teise padruniringiga (esimesega niisama harjutasin kätt hoidma) tulistama hakkasin, siis tal oli küll, et whaat, kuidas sa nii hästi lased :D :D Ütlesin talle siis, et laagris sai veidi suure püssiga harjutatud. Aga ta oli ikkagist imestunud ja soovitas mulle veidi vanemaks saades hakata seda asja harjutama, sest mul pidi selle jaoks kätt olema. Aaawesome. Ja mis kõige hullem asja juures, on see, et mulle on hakanud püssid ja laskmine meeldima. Selline vabanemine ja kaif :D Kardetavasti hakkan seda ka rohkem praktiseerima. Vend lubas teinekordi mul harjutada. Wiiii. Luv my brother.

Üldse olen ma märganud, et perekond on mul mingil ajaperioodil jäänud tahaplaanile ja sõbrad ettepoole. Kuid nüüd ma hakkasin seda muutma ning nüüd on jälle perekonnaliikmed tähtsamad. Sõbrad.. nende peale ei tasu loota. Ema kes, on su sünnitanud ja isa, kes on su ema sisse pannud, on hoopiski tähtsamad. Ning oma lihast ja luust vend, kes on jaganud sinuga elu, samamoodi. Vot neid tuleb väärtustada ja neid hoida.

Amen.