It´s our time to run

Tere. Kirjutaksin veidi tänasest koosolekust, mis kirikus oli. Oma mureteemad jätan teise postitusse..

Algas kõik hommikuga. Ja see oli niii raske. Kõhulihased valutasid, ja pea tuikas. Palav oli ka. Ärkasin kell 10, aga voodist välja sain alles 11.09. Niisugune nõrkus oli peal ja väsimus, et ... õõh.

Igatahes, selles raskes olekus jõudsin ka Tapale. Käisin kirikus ka. Häästi hea jutt oli täna. Või noh, üldse oli hea. Alguses ülistuse ajal hoidsin ma Estrit.. Ta on nii nunnu. Ja mul polnud temaga üldse probleemi. Ta lihtsalt ilusti vaikselt istus mul süles.. Ta on ikka nii nunnu lapsukene.. Siis oli meil armulaud, sest täna on ju kuu esimene pühapäev. Ja siis jutlus. Täna oli külas üks onukene Ameerikast. Ja tal oli nii hea sõnum. Rääkis usust ja kuidas sellega olla. Tõi ka kaks hästi head näidet. Esimest on ehk veidi raskem mõista, sest see räägib viinapuust (viinamarjadest). Ehk siis, et meie oleme nagu need viinamarjapuu oksad, kes kannavad vilja. Aga, et me oleksime hästi vilja kandvad oksad, peame me koguaeg saama neid toitaineid ja vett oma tüvest ja mullast. Aga meie kui, vilja kandavate kristlastena saame omad toitained (rõõmu ja tugevuse) Jumalast. Ja Jumal ongi meie jaoks nagu see tüvi. Väga geniaalne seletus, mida meile muidugi seletati pikalt ja laialt lahti. Aga mille peale ma ise pole kunagi tulnud. Ning sama näite juurde veel. Kui viinamarjad on kogu aeg oma okste küljes ja keegi ei tule neid sealt korjama, siis nad lihtsalt kõdunevadki sinna oksa külge ja lähevad hapuks. Aga et nii ei juhtuks, peab keegi tulema ja maitsema neid, või siis lihtsalt ära korjama. Nii, ülekantud tähenduses oleks see nii, et me ei tohi olla lihtsalt oma-ette kristlased, vaid levitama oma usku ka teistele ja laskma ka neil maitsta seda usuelu. See ei tähenda muidugi seda, et me peaksime hakkama peale käima. Ei. Me lihtsalt peame olema igal pool meie ise. Nii koolis kui ka kirikus sama. Ja kui me nii olemegi, siis teised näevadki meis seda rõõmu ja tahavad ise ka seda sama, mis on meil.

Teine näide on see, et usuelu on nagu teatejooks. Esimese etapi jooksis Jeesus, kes tegi oma töö ära ja nüüd andis teatepulga, (mille kohta ameeriklane ütles holy ghost) meile, ja meie peame nüüd edasi viima seda, ja andma selle püha vaimu teatepulga edasi neile, kes pole kristlased, et ka nemad saaksid päästetud ja hakkaksid ise usku levitama.

Vot. Ja mulle väga jäi see sõnum südamesse. Eriti see lause ameeriklase suust "It´s our time to run!"

Kindlasti mõtlen nüüd ka ise rohkem nende teemade peale ja proovin end parandada teatud kohtades ;)