Täna ise tunnetasin näiteks kuidas väsimus oli mu peal ja tahtmine oli kõik voodi alla koos mustade sokkidega visata. Jah, juba praeguseks tundsin ma nii suurt pinget, et toetust otsides ja seda mitte saades ma alustasin vaikse nuuksumisega, mis viis täiesti nutuni välja. Melanhoolik või lihtsalt normaalne inimene, nendesse ei oska ma end sobitada. Kuid nüüd ma tean, et see oli vajalik. Ma sain endast välja lasta selle kurbuse. Sain väsimuse välja ja mõtted selgemaks.
Elu keerdub kogu aeg aina keerulisemaks ja aina rohkem keerdu. Tundub nagu lajatataks asju nina alla kohe meelega, sest meil kõigil on midagi mida teistel pole ja vastupidi. Noh ja tõsiselt riivab hinge ikka see, kui sa oled millestki ilma jäänud. Või lihtsalt kõrvale jäetud. Kõige jubedamini öelduna, sinuga pole arvestatud. Seda tuleb kahjuks päris tihti ette.
Koolinädal on alanud massiivselt. Esmaspäev veidi rahulikumalt, kuid teisipäev jälle täie kiirusega. Ainult tuupimine.. kordamine.. ja endiselt soov jääda pigem lolliks kui kõike seda omaks võtta. Eile õnneks vedas mul ning sain kahest viimasest tunnist ära. Läksin nimelt saksa õpetajale appi ning Apollos kutsusime inimesi mängima saksa keelseid mänge. Väike vaheldus ning selle preemiaks üks priske hinne ning veidi magusat.
yeah.. suht tuim.... tegelen nüüd vist geo power pointiga edasi.. kui suudan.
Just- asjade suutmatuses ongi probleem. Ma ei suuda palju asju teha.....
No comments:
Post a Comment