Siin jälle mina oma igapäeva elu murede ja rõõmudega. Ning hunniku tegemistega, mis ei saa kunagi otsa. Sest nüüd on nii palju vaja hakata õppima (eksamid) ja palju vaja tegutseda. Samas on kevad ja ka igast väliüritused hakkavad toimuma ja nii tahaks ka õues olla.. oeh.. kuhu küll see aeg kaob ???
Aga ma tahaks ka täiega kirjutada. Nii siia, kui ka igale poole mujale ja ma tahaks ka oma jutukest jätkata, mis ootab siiani mu näpukesi klõbistama klaviatuuril... ja kirjutada veel ja veel ja veel, sest ma olen avastanud jälle kirjutamise. Ma tahaks nii kirjutada. Ma tahaks vist kõik maailma asjad enda peast üles kirjutada. Ma tahaks kirjutada maadest ja meredest. Tunnetest ja tundmatusest. Fantaasiatest ja reaalsust. Nii palju oleks, mida ma tahaks kirjutada. Aga mul pole jõudu ja nagu jälle mainin, aega. Ma armastan kirjutamist. Igaüks armastab ju midagi. Kes oma possi ja kes midagi muud. Minul pole poissi. Ja mina lihtsalt naudin seda, kui kirjutades pliiats sirgeldab mööda paberit ja ilmuvad sõnad. Sõnad, mille tagamaad on kui lõputud mered. Ja sügavusi täis aarded.
Mmm.. mu sodivihik hakkab ka tasapisi jälle täituma mõtteterade ja minijutukestega...
Aga muidu.. eile läks mul suht tavaliselt. Kool on iga päev samasugune. Ainult enam mitte igav, sest PP järelmõjud on ikka veel tunda. See rõõm ja need laulud. Ja arutlused Angelicaga PP teemadel.
Täna oli üks töid täis päev. Matas KT ja füsas KT ja bios TK ja estas pidime ka kirjandit kirjutama, aga nh.. nagu juhtus, siis ühe kahest estast lasime nsm lebo. Pool füsa tundi mul vedas, sest täna oli koolis meil karjäärinõustaja, kes rääkis meiega ja pani siis paika igaühe suunad, kus tal kõige rohkem žansse töötada oleks. Isiksuse põhjal siis. Ja minul tuli siis välja, et ma olen introvert-intuitiivne-tundetüüpi-otsustaja. :D ja minule sobilikud ametid ongi siis need, millest ma olen unistanud või mida ma lasen enda peast läbi. Ja need on siis : ajakirjanik, kirjanik, psühholoog, psühhiaater, nõustaja, klienditeenindus, arstindusega seonduv, religioossed ametid.
Jea. Kirjanduse seonduv on alati mu dream olnud. Ja need nõustamisega seonduvad asjad on ka mul mõtteis olnud. Sest tegelt tahaksin ma täiega inimestega suhelda ja neid aidata. Aga ma alati olen kahelnud selles, et kas ma ikka sobiksin.. aga nüüd peale seda testi tulemust ei arva ma enam, et ma ei võiks selleks sobida. Lihtsalt vaja rohkem suhtlust ja õppida võõrate inimeste nõustamist. Ja eks nõustaja või psühholoog peab ise ka olema rõõmus ja kindlameelne ja tark. Aga eks vaatab seda veel. Läheb nii, kuidas peab minema.
Aga on üks asi, mida ma olen viimasel ajal tähele pannud. Seda öeldi mulle kooli vestlusel, seda on öeldud mulle varemgi ja seda öeldi ka täna. Ning see paneb mind imestama. Sest nad kõik on öelnud üht ja sama: " Sa paistad nii rõõmsameelne ja sinust kohe kiirgab soojust ja armastust. "
Eeehjaah.. kuidas on võimalik, et inimesed (just vanemad ja võõrad) näevad seda minus, aga mina ise ei tea sellest midagi. Kas tõesti ongi see minu esmamulje võõrastele inimestele? Või on see kiire ümberkehastumine, et inimestega viisakalt ja sõbralikult rääkida ja endast alateadlikult meelega jätta sümpaatset muljet. Hmm..... selle peale annab mõelda.
No comments:
Post a Comment