Sest ma olen väsinud ja mul on sellest idiootsusest kõrini. Elu ei ole päike. Elu on mingi okkaline roos mis torkab kui võimalik.
Mul on nii kõrini, et ma ei tea kunagi õigeid vastuseid... Nii kõrini kartusest, et ma võin jääda kellestki seetõttu ilma ning üksinda hakkama saama. Kõrini inimeste halvustavatest pilkudest ja sõnadest... Mul on nii kõrini sellest, et ma pean koguaeg jätma endast hea mulje. Ma ei jaksa enam jätta endast üldse mingit muljet. Mul on sitaks kõrini sellest, kui ma olen väsinud või kui ma just parasjagu ei naera, siis mul on kohe "midagi viga" või "kurikuulus Ingridi depressioon". Ma olen lihtsalt vait ja üritan vältida oma mõttetuid lauseid, mis tihtipeale kipuvad suhu tulema. Ja mul on kõrini küsimustest "mis sul on?" või "miks sa nii mossis oled?" ja siis alusetud süüdistused minu kohal. Dapohh.. Millega te mõtlete?! Ma olen ju ka inimene nagu teie ja mitte midagi erilist. Vaadake enda tegevust ja siis minu oma. Ja kui on vaja midagi öelda, siis mõelge 8 korda läbi, kas mul on vaja seda teada ja ega see riiva mu tundeid.
Miks keegi ei võiks sellest aru saada, et ma ei naeragi koguaeg 24/7 ja kui ma ei naera, ei tähenda see, et mul on sitt tuju (mis muutubki kohe sitaks automaatselt kuuldes mõnda eelmainitud repliiki). Hallooo, ka mina olen vahest teistsugune ju. Võin ju olla.
Mind ajavad närvi inimeste probleemid. See kõlab arvatavasti isekalt ja minu puhul üllatavalt, aga tõesti ajab see vingumine mõnikord nii kopa ette lihtsalt. Mis on teie nii suured probleemid? Aafrikas sureb iga päev kohutaval hulgal inimesi nälga ja haigustesse... Üleüldse, ka mujal maailmas, on osade inimeste elukvaliteet allapoole igasugust arvestust... Vot nemad on probleemsed, aga nad saavad ju ikka hakkama. Ja mis on meie probleemid? "Kuidas ma täna välja näen?", "Mu juuksed on nii koledalt soengus", "Ma olen nii friiking paks" jne. Nagu whaat ?? Ja ma tean, ma olen ise samasugune vinguja. (muidugi ma ei vingu nende samade probleemide pärast). Ja just see ongi arvatavasti põhjus miks mulle ei meeldi teised vingujad. Sest ma ei meeldi ka ise endale. Eiii, ma pole masehunnik ega emo. Nii, et kui te seda mõtlete, siis adjöö. Ma lihtsalt kirjutan oma arvamust ja olen avalik. Glasnost, ehk avalikustamine. Olete ju ajalugu õppinud??
Veel üks asi. On see, et ma tunnen ennast liiiga üksikuna. Jälle, ma tean. On inimesi kes peavad elama päevast-päeva üksinduses. Aga mina vajan koguaeg enda kõrvale kedagi. Ja isegi kui ma ei räägi temaga, siis on ta mulle vajalik. Sest tihtipeale on mul selline nõme väljavisatud tunne. Aga mulle piisab sellestki kui keegi lihtsalt istub samamoodi vaikselt minu kõrval.
Tõrjutud? Ei ole tõrjutud. Ise ma tõrjun ennast. Aga lihtsalt.. ma ei tea. Ma tunnen ennast nii halvasti kui mind jäetakse kusagile kõrvale, et aa las see Inksu teeb ise mingit isetegevust. OKei, vahest ma tahangi seda, aga siis ma lähen ise peitu. Ja üritan kõigil jalus mitte olla.
Aga vahest võiks küll mind ju rohkem tegevustesse ja jutuajamistesse kaasata. Ma ei trügi ise kusagile. See on nagu oli mul lasteaias, et ma ise mängisin üksi ja ootasin kuni keegi tuleb minuga mängima. Tänapäeval on olulkord sama. OOtan, millal tulete minu juurde.
I konw i'm a mess. I'm a really big mess. But the question is: can you handle a mess?
Head ööd !!! ja kena puhkepäeva. Olge tublid ja õnnistusi. Ma magama, enne kui väsimus mu killib.
1 comment:
Sina mulle ka. Loodan, et suvel on meil rohkem aega koos olla ja neid diiipisid teemasid arutada :)
Post a Comment