juba märts

Ja lumi on ikka maas. Miks ei võiks kõik minna normaalsemaks? Ja kui ma isegi arvan, et nüüd on kõik korras siis tuleb välja, et tegelikult ikka pole küll. Kõik läheb kuidagi hullemaks..

It's the moment of truth and the moment to lie

The moment to live and the moment to die

The moment to fight, the moment to fight, to fight, to fight, to fight

Maailm on suur ja lai. Kuid kõik inimesed, kes siin elavad on erinevad.

Erinevused eristavad meid. Teevad meid teistest eriliseks. Kuid alati ei aksepteerita neid erinevusi. Miks? Miks? Miks ometi? Kõigil on ju omad nõmedused. Te ei pea teda sellepärast ju ometigi halvustama. Armastagem oma klaaslasi ja oleme nende vastu tolerantsemad.

I think about your life. Do you want to be different ?

Mõtlesin täna teemale, et kas mu elutee on ikka õige raja peal. Kas kõik need kraavid ja künkad ja mäed, kus ma olnud olen, kas need on ikka õiged olnud. Sest mõnikord tundub mulle, et ma olen oma eluga kardinaalselt vales seisus. Kõik need inimesed kes on minu elus olnud. Raske on lihtsalt mõista mõne asja tähendust.

Kuid.. Äkki ma tahan liiga palju. Soovin endale liigselt asju. Tahan liiga palju hoolitsust ja armastust.

Aah.. minu elu pole ju ka kerge olnud. Kõik need tülid ja vead ja häired ja maiteamisasjad veel on mind nii ummikusse viinud. Aaaah....

Ma vist läksin liiga vara kooli. Korjasin sellega endale mõtetult palju asju ja probleeme juurde.

Ma tunnen lihtsalt, et ma ei jõua enam. Õppimine, veerandi hinnete korras hoidmine, kevade eksamid, kooli sisseastumiskatsed, sünnipäeva orgunn, raha otsimine, suhete korras hoidmine, meeletu ajujaht et leida sobivat kinki Annule, mure 30 STM kontserdi pärast et kas ma ikka saan sinna, hoolitsemine ja pidev valvamine et ma uuesti haigeks ei jääks, reedene kirjandivõistlus (olen ma ikka selleks sobiv ja valmis???), väsimus. Brrrrrr.........

Ma ju ei taha vinguda. Lihtsalt. Ma tahan öelda, et ma ei jõua.. Ma tunnen ennast räpaselt, vastikult, haledalt, muretsevalt, emolt (sest mulle koguaeg sisendatakse, et ma olen see)

Minevik ei taha ka mind lahti lasta. Äkki kevadel lõppeb see.

Siis jätan kõik need pahad inimesed siin maha ja üritan lõbusamalt uude kooli sisse saada. Hoidke mulle pöialt, et kõik läheks hästi.

Ohjah. Aga mu sisetunne ütleb hoopis muud. Mu sisetunne ütleb mulle, et midagi on vist valesti.. mu mõtted keerlevad selle juures, et kas ma olen ikka terve ? nagu, selles suhtes, et kõik kuidagi liiga hoolitsevad minu eest. Vend helistab selleks, et küsida kuidas tervis on. Esimene asjana koolist tulles küsitakse ka minu tervise kohta. Kuidagi liiga.. murelik on see muretsemine. Ma kardan, et äkki mu vereproov võis näidata midagi veel, sest mul on pidevalt selline tunne, et vanemad varjavad minu eest midagi... ja ma mõtlen, mõtlen, mõtlen. Aga ma ei suudaks küsida ka kellegi käest midagi selle kohta. Äkki ma ei tahagi teada seda, kui seal oligi midagi viltu ?

? ? ?

??

?

Täna siis oligi üks nõme päev-muideks.

Kuulasin muusikat, lausa nii süvendunult, et lõhkusin kõrvaklapid ära. Tubli, Ingrid.

Tänase päeva laul: 30 seconds to mars - This is war. link.