Rahu & Rõõm [story]

Täna õhtul kirjutasin siis jälle ühe mini-story. Võite arvamust avaldada kommentaariumis.

" Oli õhtu. Kell oli saamas alles üksteist, kuid Lea tundis, et tema noor, 16 aastane hing vajab juba puhkust.  Ta tundis südames valu ja tühjust ning otsustas magama minna.  

Lea sulges silmad, kuid kohe peale seda avas ta need koheselt, sest ta tundis end kaitsetult. Nagu võiks teda keegi kohe rünnata.  Ta oli selili oma voodis, tekk peal ning vaatas lakke. Seda puitu mis kunagi oli sinna suure vaevaga pandud. Kuid ta mõtted olid hoopiski kaugemal . Need liikusid ja liikusid.  Ta mõtles oma koolile. Oma klassikaaslastele.  Ja ta avastas, kui palju on inimesed talle haiget teinud. Kui paljud on talle valetanud. Kui paljud sõbrad on tema eest asju varjanud.  Ta tundis ennast tühjana. Kild-killu haaval meenusid talle korrad, kui talle on haiget tehtud. Nende meenutamine ajas teda vihale. Ta proovis oma mõtteid eirata ning jääda magama. Kuid ta ei suutnud ikka silmi kauaks sulgeda. Justkui oleks need asjad vaja lõpetada. Kuid ta ei saanud aru, kuidas, sest  tema jaoks  oleks nagu kogu rõõm temast välja võetud. Vastumeelselt  liikus ta oma mõtetega ajas ringi ja pisarad tulid tema silmadesse, kui ta mõtles kõikidele neile valusatele hetkedele mil ta oli pidanud üksi oma koormat kandma.  Kuid et oma südamesse rahu saada, üritas ta oma mõtteid suunata positiivsetele laintele. Hetkedele, kui ta tundis oma elust rõõmu. Ta meenutas oma lennukaid kinoskäike tädiga ning tunde, kui ta istus oma koera juures, kallistas teda ning jagas temaga oma mõtteid. Ta oleks soovinud jälle uuesti korrata neid tunde, kui ta luges mõnda juturaamatut ning kujutas ennast tegelaste asemele. Ta soovis alati, et tema elu oleks ka nagu mõnes raamatus. Kuid alati nende unistuste lõppu lisas ta, et need on tema muinasjutud. Õnneliku lõpuga muinasjutud. Muidugi lootis ta salamisi ise ka, et kunagi on tema eluraamatu lõpp õnnelik. Ta lasi oma mõtteid edasi, pilk endiselt lael, ning talle meenus tema viimane hea mälestus. See oli kolm päeva tagasi, kui ta viskas pehmele murule majaseina kõrval pikali ja magas õndsat und paar tunnikest.  Mitte keegi ei seganud teda ja mitte keegi ei tundnud tema vastu huvigi. Mõtted unest ajasid vaikselt ka Lea silmad unisemaks ja meeled segasemaks.  Ta oli juba valmis magama jääma, et jälle mõneks rahulikuks tunniks põgeneda siit, kuid mingi asi kripeldas südames. Ta avas jällegi silmad ja kuulatas. Kõikjal oli vaikus. Ta kuulis oma südametukseid. Lea mõtles, et kui kaunid ja siirad on need. Südametuksed. Need ei suudaks kellelegi liiga teha. Sõbralikud. Andestavad.. andestavad ? Lea peatus sellel mõttejoonel ning mõtles sellele sõnale. Andestus. Jällegist oli uni eemale aetud ning midagi sundis selle sõna juures peatuma. Nooruki arvates pidi just see ehk kõigele lahenduse andma. Teistele andestamine. Jah. Ta pidi oma meeled vabastama vihkamisest ning andestama kõik need valetamised ja pettused. Inimesed ju ka eksivad, mõtles Lea. Ta mõtles kõigi nende inimeste peale, kes talle kunagi on halba teinud ja andis oma südames neile andeks.  Ta otsustas, et hommikul ta ärkab ja ei pea enam kellegi vastu vimma ning kirjutab ka neile kirjad. Kuid ta ei tahtnud enam oma mõtteid nendele teemadele jätta.  Kell oli juba palju saanud ning väsimus oli suurem kui kunagi varem.  Mõne minuti pärast kostiski toas vaikset nohisemist.

Ja Lea, kes magas, nägi unes, et ta istus ilusa suure maja ees. Tema ümber olid suured puud ning inglid laulsid tema ümber. Seal oli kõik nii ilus, nii hele ja puhas. Ta polnud varem nii ilusat loodust näinud. Seal oli palju lapsi, kes mängisid üheskoos ja olid nii rõõmsad. Sinna ta tahtiski jääda, sest see kõik oligi nagu muinasjutus, selline elu nagu ta oleks endale soovinudki. Seal oli ta süda rahul. Ning sinna tema süda jäigi.  Sest öösel jäid tema südametuksed seisma ning siia ellu ta enam ei naasnud.  Ja kuigi need, kes olid talle haiget teinud, ei saanudki teada, et Lea oli neile andestanud, oli ta oma südames need asjad lepitanud ja võis rahus puhata. "

The End