Täna ma koristasin tuba.
Alles märkasin, mis kell juba
ühepajatoidu sees oli uba
olles valmis sööma, hoidsin käes nuga..
Ma tahtsin lõigata, aga ema ei andnud luba.
Läksin õue ning tusas loopisin muda
Kuid sellele järgnes pikk mõttejada
sain aru, et mu pahameel on kasutu ning jama
Läksin tuppa ning jõin enda rahustuseks tassi kama
Vabandasin ema ees, et oleksin süütundest vaba
Kuid tema arvas, et see on juba unustatud jutusaba
seejärel nautisime koos pada
Ja olime edaspidi tülidest vaba.
Õhtul lebasin voodis, tekk vastu naba....
Ja unistasin, et mis saaks kui tema tunneks minu vastu sama..
suundudes unistustesse hülgasin hetkeks maailma vana
ja soovisin, et oleksin sama muretu, kui kana
sundisin keha, et kujutlusvõime küüsist vabaneda, lama..
ning tahtsin jääda unemaailma
lastes selleks looja oma silma
ja mitte lasta oma mõtteid laia ilma
ning sügavas unes tundsin rõõmu ma
sest karmist reaalsusest olin vabanenud enda hingega
kuid teadsin sisimas, et vaid hommikuni võin puhata
et siis jälle uue hingamisega päevale vastu astuda
ärgates aga tundsin end ikka veel väsinuna
ja ei tahtnud üldse oma keha voodist välja liigutada
mõistes aga, et see on vajalik, tõusin istuma
ja komberdasin ikka veel unisena hambaid pesema
peeglisse vaadates meenus mulle aga õhtune mõttelennu rada
mille peale ma lasin silmad piinlikkusest maha
kuigi sellest teadsin vaid üksi mina
oleksin ma soovinud, et ka sina teaksid seda
jah, Sina, kui Sa vaid oskaksid märgata
aga sa alati proovid minu eest põgeneda
joosta kaugele, olla kättesaamatu, peituda
ja mulle enda mõistatamisega valu teha
Sa võiksid pigem mult küsida: " ehk olen see mina?"
või on see keegi teine, kes pole veel mind leidnud
küsimuste rohkuse tõttu mus süda on nurka aetud
ja rõhuva üksindustunde kihiga kaetud
hinges hüüan, päästke mind muredesse maetut
...
No comments:
Post a Comment