The story

Oli kord üks tüdruk. Ta oli kurb. Kõik oma päevad veetis ta üksinduse. Ta tundis end tühisena. Ta elas oma elu rahulikult ning emotsioonitult. Ta elus polnud kohta armastusele ega tõelistele sõpradele. Ta nautis üksindust ja muusika kuulamist. Ta väljendas oma tundeid, kirjutades lugusid ja joonistades pilte. Need lood olid temast ja tema tunnetest ning pildid olid mustad. Kuid alati jõudsid need pildid ja jutud prügikasti ning sealt otseteed ahju, kus need söestusid ja kus neid enam keegi ei näinud.
Jalutades oli ta pilk maas ja ta ei pannud ümbrust tähele. Ainuke, mida ta tunnetas oli üksindus. Algul tegi üksindus haiget ja valu... kuid tüdruk harjus sellega ära ning enam ei tundnudki ta üksinudust, sest tema ise oligi üksindus. See tüdruk ainult unistas, kuid need unistused purunesid kiiresti. Lõpuks otsustas ta, et ei unista enam kunagi ning ei looda enam millelegi. Maailm oli muutunud selle tüdruku jaoks nii valusaks. Ta tundis end siin, kui väike täpp, keda ei märka keegi. Tihtipeale leidis ta ennast istumas aknalaual, kus ta valas oma kibedaid pisaraid vastu aknaklaasi. See tüdruk ei tahtnud enam elada. Ta soovis minna ning enam mitte kunagi tagasi tulla. Ta teadis, et niikuinii teda mitte keegi igatsema ei jää. Tema jaoks polnud maailmas kohta. Tüdruk tegi endale haiget, kuid mitte kunagi nii kõvasti, et see oleks ta elu lõpetanud. Ta oli selle jaoks liiga arg. Ta soovis nii surra.Sellepärast ta valasgi oma pisaraid...
Aeg möödus. Midagi ei muutunud. Tüdruk langes üha sügavamasse masendusse...
Ühel täiesti tavalisel päeval tuli nende kooli uus poiss. Tüdruk ei märganud teda. Ta polnud kedagi märganud. Ja teda ei huvitanud see ka. Tüdruk ainult masetses endamisi edasi.
Kui see poiss nägi seda tüdrukut, tundis ta kohe mingit imelikku tunnet. Tüdruku masendus läks poisile hinge ja tüdruk ise puges talle südamesse. Poiss hakkas tüdrukuga suhtlema. Nad rääkisid ja rääkisid. Lõpuks leidis tüdruk inimese, kellele ta sai rääkida oma kurbusest. Poiss ja tüdruk armusid teineteisesse. Tüdruk polnud enam kurb. Kui nad olid kolm päeva koos olnud, otsustasid nad, et saavad pärast kooli kokku.
Tüdruk jalutas koju. Seal sõi ta oma kõhu täis ning tegi end poisi jaoks ilusaks. Tüdruk pani selga kleidi ja tegi endale soengu. Tüdruk oli nii ärevil, et hakkas enne kokkulepitud aega välja minema. Ta oli nii rõõmus. Ta tundis, et miski tema seest sai vabaks. Tüdruk väljus majast. Ta kõndis mööda tänavat. Kui ta tahtis hakata teed ületama märkas ta teisel pool teed poissi. Ta hakkas jooksma poisi poole, kuid unustas vaadata paremale-vasakule. Poiss hüüdis midagi, kuid sellest ei saanud tüdruk enam midagi aru, sest äkitselt tabas teda meeletu löök ning kuulda oli ainult veoauto pidureid. Kõik käis nii kiiresti. Peale seda oli asfaldil maas suur punane loik, kus ujus tüdruku surnuks sõidetud keha.
Tüdruk suri, nagu ta oli ise seda kunagi nii väga soovinud. Tüdruk ei saanud kunagi öelda poisile, kui väga ta teda armastas ning et poiss oli see, kes viis minema tema kurbuse ja masenduse.