Ma ei kujuta ette, mitu korda ma olen üritanud oma elu muuta. Kuid mida rohkem ma püüan, seda sügavamasse auku ma uuesti kukun. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkan vihkama enda tegusid ja oma elatud elu.
Laual seisab Jaan Krossi elulooraamat. Öökapil "Tarkade Klubi". Õhtuti teen kõhulihaseid ja joon õunaäädikat. Proovin arvutis vähem istuda ja teen kõik kodused ülesanded ära. Tunnis kuulan hoolikalt. Proovin vähem roppe sõnu kasutada. Proovin olla rohkem rõõmsam ja vähem masendunud ning üritan mitte täielikult muutuda melanhoolikuks või flegmaatikuks. Kuid kas see kõik aitab või on veel midagi vaja? Arvatavasti on isegi alguseks see päris hea. Kuid kas PP-ks saab kõik korda? Kas ma muutun seal? Kas see muudab mu elu? Kas ma suudan sealt tagasi tulles teistele näidata, et ma olen muutunud? Kas ma suudan oma jõu säilitada? Kas muudab see sündmus mu elu paremaks ja täisväärtuslikuks? Või ehk seal saan ma pettuda ja mu illusioonid varisevad lõplikult kokku? Aga mis juhtub, kui ma kaotan oma viimased jõuraasud? Arvatavasti juhtuks see, et ma kaotan oma elu mõtte ja oleksin sügavas masenduses. Kuid kui ma oleks masenduses ja istuks üksinda trepil nuttes, kas keegi tuleks siis mind lohutama? Arvatavasti mitte. Kuid kas keegi üldse tuleks minuga rääkima ja küsiks mult siiralt "Kuidas sul läheb?" Ma ei tea. See oleks võimalik kindlasti minu kujutlemates, kuid kas ka päriselus? Raske uskuda.
Kas on üldse võimalik, et PP ajal tuleb masendus? Kas on võimalik, et ajalugu kordub ja sellest saab mu üks värvikamaid kogemusi? Kuid kas ma suudaksin samast ämbrist nüüd mööda astuda? Kas ma suudan seal üldse normaalselt käituda? Kas ma suudan kasvõi korrakski inimesega nii rääkida, et ma ei muutu peediks ja ei hakka kokutama ning ei teeks oma marki täis?
Miks üldse tüdrukud koguaeg vigu teevad? Miks ei võiks kordagi poisid vigu teha ja siis nende pärast punastada?
Miks tekib inimesel üldse nii palju küsimusi, millele ta ei oska vastata? ○_○
No comments:
Post a Comment