Raske

Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. Koguaeg on kiire, kiire, kiire. Pole aega isegi blogis käia. Pole isegi aega arvutisse jõuda. Sellepärast ma siin istungi. Puhaüksi. Vaba aega pole üldse. Koguaeg kooliasjad ja õpiabitunnid ja järelvastamised ja kõik muu ... Ja kodus on kodu ülesanded. Isegi pole aega endale mõelda. Kuigi täna ma keemia tunni ajal lihtsalt tahtsin natukeseks oma mõtteid mõlgutada. Kahjuks jäi seda aega väheseks. Aga seegi hea. Täna oli õnneks natukenegi normaalsem päev. Voi nh kui nüüd kella vaadata siis juba eile, sest reede on juba katte jõudnud. Mõne tunni pärast on äratus. Ja egas ma pikalt kirjutagi. Ipodi aku juba poolenisti tühi. Aga nüüd on vähemalt teada, et ma olen ikka elus. Kuid jäägu minu lõpulause täna selline : MUL ON VALUS VAADATA, KUIDAS MA ENDA ELU HÄVITAN. . . . . . . . . . . . . . .