Sisemine pehmus või sisemine karmus?

Inimeste loomuste kohta räägitakse paljut. Näiteks, et on inimesi, kes on pealtnäha karmi koorega, kuid neid tundma õppides võid avastada pehme iseloomu. Sõbraliku, hooliva ja südamega naeratava.

Kuid igal asjal on olemas ka vastupidine nähtus. Nii võivad inimesed olla sõbralikud ja naeratavad pealtpoolt, kuid sisimas just kanda üht morni hernehirmutist. Need inimesed pole kahepalgelised. Nad ei ole valetajad, nad lihtsalt ei näita oma õigeid tundeid välja. Isegi siis kui nad sooviksid näidata haavatust, on nad tugevad. Aga igavesti ei suuda ka vaiki olla, nagu on alati öeldud. Siis teatud hetkedel tuleb ka nendest välja see haavatus ja murenenud sisikond koos oma nukruse ja pisaratega. 

Meie ümber on palju inimesi. Neid, keda tunneme rohkem ja neid, keda tunneme vähem. Aga me ei pruugi kunagi kindlad olla mis on peidus tegelikult selle inimese sees. Kas ta on seltskondliku loomuga sisimas nukrutseja või siis välispidiselt karm ja seest pehme nagu karamellikompvek moosiga. 

Ingrid