Airsoft

***Istume Maarjaga põõsastes. Seljas on kaitseväe värviline vorm, et mitte silma torgata. Maarja istub minust umbes 5 meetrit vasakul, püss süles. Mina olen lamaskil mingisuguse mätta otsas, sihik metsa poole ning kogu mu tähelepanu on suunatud sellele, et näha ründavat vaenlast. Vaikuse katkestab Maarja, küsides:

"Kuidas sul läheb?"

-"Praegu või üleüldiselt?"

"Üleüldiselt." 

  See hetk oli sügav, nii armas. Sest kes ikka küsiks veel lambisemal hetkel sellist asja :) 

Laupäeval oli mul siis võimalus käia Airsofti mängimas. Kes ei tea, siis airsoft on wiki kirjelduse järgi taktikaline sõjamäng, mis imiteerib ehtsaid lahingusituatsioone. Kasutatakse tulirelvade koopiaid. 

Mina polnud kunagi sellega kokku puutunud ja sellest mängust kuulsin ma ka alles siis, kui see teemaks tuli. 

Peaks vist ära mainima, et tüdrukuid oli ainult 3. Ülejäänud olid poisid ja mehed. Igas vanuses ja igas suuruses. Oli ka neid, kes on sõjandusega varemgi kokku puutunud ning teadsid mida oodata. 

Ma pole ammu saanud sellist adreka laksu. See lihtsalt oli vinge. Mängisime nii hoone vallutamist, kui ka suurel maa-alal metsa sees. Esimene mäng oli selline harjumatu ja kummaline, sest äkitselt oli mul mask peas, püss käes ja jooksin läbi võpsiku poiste järele hoone poole. Teise mängu vaatasin pealt, aga peale seda mängisin kõik mängud kaasa, sest see oli lihtsalt nii lahe. 

Üritan siis kirjeldada ka lahedamaid hetki. 

Üks oligi kindlasti see, kui meid Maarjaga pandi platsi äärde valvama. Päris kaua kükitasime seal, üritades aru saada kust võiks keegi tulla ja kas on ta  siis vaenlane või oma. Kord kuulsingi mingit hiilimist ja hakkasin juba kõmmutama, Sass siis ütles, et see on tema. Nu, upsi.  Aga lõpuks hajus ikka tähelepanu ja sain vastu otsaesist paugu. Lasin laengu vastu ka, aga oli hilja juba :D 

Teine tore hetk oli see, kui me olime teise tüdrukuga metsa sees ründes. Saime kuuli, läksime minema, saime teada et meil on veel üks elu ja läksime tagasi. Hiilisime seal läbi metsa päris pikalt ja luurasime. Eemalt oli paugutamist, aga seegi jäi vaikseks. Päris kaua istusime puu taga. Lõpuks tüdinesime ära ja mõtlesime, et liigume. Siis aga hüüti, et mäng on juba ammu läbi, tulge välja. :D 

Mina suutsin kuidagimoodi lõpuks mängu nii süveneda, et mind ei huvitanud enam kui kole ma selle maskiga välja näen või kuhu ma kuuli saan. Ning kui esimese mängu ajal võpsikus nägin kummikut ja ehmatasin, et äkki on seal mingi laip, siis metsas ringi hiilides ei pannud ma enam jalgeesist üldse tähele ja nii jalutasin kord okastraadipuntrasse, kord mingi looma lõualuu peale. Viimase mängu ajal hoones olles avastasin ka, et seisin päris pikka aega klaasikilluhunnikus. 

Kui keegi tunneb huvi, kas ma olen nüüd sinikaid täis, siis kahjuks mitte. Need kuulid polnud üldse tugevad. Kord sain küll väga ootamatult nurga pealt umbes 3 kuuli jalga samasse kohta, aga seegi oli korraks valus ja õhtul oli ainult natuke roosakas laik. Niiet kahjuks võitlusarme ei jäänud. 

Lõpetuseks, 

Jah, mulle täiega meeldis see, kuigi ma sain iga mängu ajal surma. Tuju oli täiega fun kogu aeg ja polnud mingi mure üle 3 tunni püssiga ringi joosta. Ma pole küll mingi tapahimuline, aga lihtsalt kirjeldamatult põnev on tulistada. Ma olen õnnelik, et sain sellise mõnusa kogemuse juurde ja nagu ma ennist juba ütlesin, siis adrenaliini. Kõik oligi juba elus liiga tavaline ja rutiinne, aga see päev lisas täiega funki juurde. 

You better don't say anything or I will shoot you!