Ingridipäev

5.oktoober on see päev, mil ma seda kirjutan. Päev on suhtelist õhtus juba ja õues on tavaline sügisilm, hallid pilmed, sademed ja hallisus. Kurb ilm, jah just nii nimetaksin ma seda mis on praegu seal seina taga.
5 kuud on jäänud sünnipäevani. 18 siis kukub ja alakastaatus tukub.
Kui kedagi huvitab, et kuidas mul läheb, siis mul läheb nii nagu ilmal. Kord sajab vihma (pisarad) ja kord paistab päike (rõõm). Vahepeal olen tuuline (tusatsev) ja vahepeal täiesti vaikne (tuimus) .
Ükspäev koolist koju tulles ja süüa tehes, mõtlesin...

...  et tihti me otsime ja katsetame erinevaid asju. Ja kui nende seast leiame millegi sellise, mis meile väga meeldib, siis mõtleme et kuidas oleme saanud siiani ilma selleta elada?!? Mainin igaks juhuks ära, et ma ei pea sööki siinkohal silmas. Just seda elu... ning neid meid ümbritsevaid asju. Näiteks leian vahetevahel uusi laule ja mõtlen et wow, leidsin alles pärli. Kuid siis ma kuulan ja kuulan seda ning juba 3 kuu pärast on see võibolla üks tavalise olulisega laul minu listis. Kindlasti ei suuda ma oma mõtetes haarata seda head muusikahulka, mida ma pole veel avastanud.
Meie silmad on niii tihti kinni teatud asjades ja kui me leiame midagi uut ja head, mis meile meeldib siis me suurustame sellega oma peas ja paneme selle erilise tähtsusega kohale. Olgu see siis ükskõik kas inimeste, toidu, muusikaga või millega iganes. Kuid asja point selle juures on see, et pikapeale kustub see suur tähtsus ära. Me harjume ära sellega ning meie "väga erilisest asjast" on saanud tahaplaanile jäänud asi. Miks on see nii. Miks me ei võikski jääda ühtesid ja samu asju väärtustama sama tähtsalt nagu me neid peale avastamist pidasime.
Mõned inimesed naudivad seda,  et nad uuendavad asju oma ümber, kuid mõned inimesed jälle naudivad seda et nad elavad kasvõi 10 aastat samade lemmikriietega või kuulavad samu lemmiklaule. Aga nende inimeste plussiks on see, et ka 10 aastat peale oma armastatu leidmist võivad nad teda ikka kohelda nii nagu oleksid nad alles kohtunud.
Ma pole siiamaani aru saanud, kes neist mina olen. Sest minus on nii üht kui ka teist. Ma annan endast kõik, et leida see kõigest kõige parim enda sees ning see  välja tuua, kuid tihtipeale see lihtsalt ei toimi...


Tunnen, et nüüd oleks vaja kiiresti lõpetada ja läpakas kinni panna, kuid ma ei oska mitte ühtegi ilusat kokkuvõtvat lauset siia lisada. Selle peate seekord ise juurde mõtlema.

Nüüd lähen võtan oma tiivad ja lendan minema.

Ingrid.