Laupäevad on need nädalapäevad, millele võiks joonistada punase kasti ümber või siis mõnda muud märgistusviisi kasutades ülejäänud nädalast eraldada. Täiesti teine elutempo, täiesti teine seltskond, täiesti teised mõtted. Laupäevad meeldivad mulle.
Möödunud laupäev oli ka hää, kõigepealt algas see rongisliibiga. Rongisleep on mõnza. Jõudsin maakoju, tegime papsiga igast vägevaid asju ja õppisime veidi. Õhtul liikusin Tapale, eih, pärastlõunal ikka sest TVNK koosolek oli ju ka. Jõulude ajal saab vb vanasse kooli minna, sest peab hakkama vaikselt juba uuteks valimisteks promomistööd tegema. Aga see selleks, kui koosolek oli läbikäbi, kõmpisin mööda Tapa tänavaid Maarja juurde.
Oh kui hea aeg see oli. Ma sain vabalt rääkida ja tema näitas mulle oma joonistusi. Lahelahe. Siis möödus veel tunnike-poolteist-või isegi paar ja noortekas algas. Seekord oli meil külaliseks Immanuel Volkonski. Võibolla tuttav nimi? Võibolla oled isegi seda nime oma silmadega lugenud?
Tema on üks neist 4-st inimesest, kelle tunnistus on Jumal.net lehel üleval ja linnas igal pool ning mis on saanud viimaste nädalate jooksul suhteliselt suurt meediakajastust. Sass oli isklikult tema meile külla kutsunud rääkima. Ja see oli tõega lahe. Täpsemalt öeldes, rääkis ta oma üle 10 aasta kestnud narkarielust ja oma vangistuseajast ning kuidas läbi kõige selle sai ta kristlaseks. See on tõesti nii uskumatu lugu ja kõik need paar tundi me lihtsalt pinevusega kuulasime tema seiklusi. Elu vanglas pole just kõige kergem ning usklikuks olemine ei tee seda just kuigi kergemaks, kuid tänu Jumalale sai tema elus võimalikuks imed. Tema lugu ei piirdunud ainult vangla-ajaga. Nüüdseks on ta juba poolteist aastat väljas olnud ja selle aja jooksul on ta nii imeliselt saanud ära leppida oma sõpradega, kes kunagi olid talle vaenlased.
See laupäeva õhtu oli tõesti lahe ja seda real life lugu kuulata oli ka lihtsalt selline harukordne juhus. Peale seda olime muidugi kõik überõnnelikult ja kuidagi suuursuur positiivsus oli peal. Õhtuks ma taipasin, kui hea on olla väljaspool linnaelu ning üks õhtugi naeratada ja mõelda positiivsetest asjadest.
Kui ma olin omadega juba poolel teel alla andmas ja kõigele siin elus käega löömas, siis laupäev andis aimu, et veel on liiga vara. On veel palju laupäevi mida oodata.
Õhtu lõppes kenasti. Sain ka emaga koos olla, kuniks ma olin nii kustunud, et ma ei mäleta isegi kellaaega mil ma magama jäin.
Pühapäev oli ka teatud mõttes õnnepäev. See oli ainuke päev möödunud nädalal, mil ma sain ka peale 8-t magada.
Õhtu vedas aga jälle oma rööbastesse tagasi, sest ma tulin linna. Rohkem ma nje komentarj.
Aga laupäevad, need on tõesti head päevad.
No comments:
Post a Comment