Reede õhtu oli üks täielik segadus. Eelnev nädal oli raske ja keeruline ning äkitselt said kõik halvad asjad kokku ja tekitasid ühe suure segaduse. Nii ikka juhtub. Segadus oli nii suur, et ma isegi ei teadnud kuhu minna või mida teha. Otsustasin kodus olla, siis võtsin loosi mille tulemus oli ka koju jäämine, aga kõigest hoolimata läksin ikkagist noortekale. Olin seal, tulin enne lõppu ära. Jalutasin möööda vanalinna, suht midagi ei tajunud. Vihma sadas pähe, aga märjaks ei saanud....
Kartsin, et nii see jääbki. Aga piisas ainult ühest ööst magamisest, et hommikul ärgata teiste mõtetega.
Uni võib teinekord niii hea olla. Sõbranna ei pruugi olla pooltki nii hea murede eemale ajaja, kui on uni. Tavaliselt ikka mõtled ja mõtled ja võib mõelda lõputuni. Aga kui aju saab puhata, siis tõesti peab tõdema et hommik on õhtust targem. Kui hommik ja õhtu isiksustada, siis ma arvan et hommik oleks korralikum, vaiksem, viisakam. Hinded oleksid tal koolis 5-d. Õhtul samas oleks aga rohkem populaarsust, küll aga poleks ta nii kaine mõistusega isiksus.
Laupäeval olin ma jällegist teine inimene. Asjade üle, mille peale ma reedel kuravastusin, ajasid mind siis juba naerma.
Like always, kulutasin aega maal.
Seal on nii palju lehti. Ja palju muda. Aga eelkõige on seal kõige kallimad. Mamps ja paps. Ma ei tea mida ma teeks, kui neid poleks. Ainukesed, kes mul veel alles jäänud on.
Õhtupooliku veetsin Tapal.
Ma olen oma elus kuulnud päris mitmeid loenguid suhete, poiste ja roosade asjade teemade kohta. Kuid kõikides nendes jääb ikka mingi auk sisse. Infot ja uusi mõtteid olen küll kaasa võtnud, aga tervikust on jäänud midagi puudu. Nüüd lõpuks kogesin ma ka seda tervikut. Ning lisaks sain poiste mõttemaailmast midagi teada ;)
Noortekas oli külaliseks meile Tartust kohale sõitnud üks Sassi tuttav ja temaga koos oli ka hr. Rebane.
Sassi tuttav rääkis meile siis juba arusaadavalt suhetest, aga ta rääkis kuidagi teises võtmes seda nagu teised inimesed pole rääkinud. See oli kui plaaster südame haavadele. Ma sain aru, et asjad mille pärast ma tihtilugu põen, ei oma tegelikult põhjust selleks. Samuti leidsin ma üles need positiivsed asjad, mida ma olen pidevalt otsinud.
Üks positiivne samm jälle edasi.
Õhtul emaga rääkides tunnistas ka tema, et tõesti linnas olen ma üks ja maal täiesti teine inimene. Rongis transformeerun ümber vist.
Nüüd olen ma siis jälle ümber kehastunud selleks linna-Ingridiks....
... nädala pärast on vaheaeg.
Btw, Felix hüppas kosmose piirilt alla =)
No comments:
Post a Comment