Suletud pisikesse ruumi. Aken kaetud, õues pime. Hämar valgus koidab tillukeset lambist. Hääli pole, liikumist pole. Nagu puuduks sealt elu. On ainult üks tool, mis vahepeal liigub paremale-vasakule. Peegelpilt reedab sügavast kurbust. Õpikud, sukeldumine keerulisse arvude ja tähtede maailmasse. Selle puudumisel on tühjus. Aeg, mis kaob. Mõtted, mis kaovad. Keha, mis seisab paigal sest tal pole midagi teha.
Seal pole naudingut. Seal on varjud igal pool. Seintel, põrandal, laes, näos, kehal, õhus. Tahaks põgeneda inimeste sekka. Varjud on ära tüüdanud. Tekitavad pingeid. Isegi oma hääl ajab vihale.
Ma ei tea, kes seal elab.
No comments:
Post a Comment