Kas teile vahel tundub, et elu on hallides toonides või siis sootuks musta värvi. Värviline Karlssoni elu on seljataga ja eksisteerib ainult sünge kast, mille sees istume. Kelle jaoks hall, kelle jaoks täiesti lootuselt must. Selle "halli maailmani" jõudmiseks on palju teid. Näiteks siis kui aeg läheb, aga midagi ei toimu, läheb veel aeg edasi ja ikka midagi ei toimu. Mina nimetan seda eluvärvide luitumiseks. Täpselt nagu riided luituvad sajakordsel pesul rääbakamaks. Või siis äkiline pauk. Midagi harjumatut su mugavasse elutugitooli, mis purustab õrna koorekihi healt elult. Või kellegi kaotus..
Siis pole rõõmsat kollast, mis paneks naeratama.
Kirgast punast, mis näitaks tundeid.
Värsket rohelist, mis annaks energilisust.
Puhast valget, mis näitaks muretust.
See on nii jube, sest nagu oleks öö, kus ei paista mitte kusagilt mitte ühtki valget akent ja sul on tunne nagu oleksid sa teiste poolt maha jäetud. Tee kaotus. Enese kaotus. Eksimine. Tühjus. Üksindus. Ilmetu pimedus. Värvide tühjus. Ning kogu su alles jäänud ruum on ainult sind ennast täis.
Sa tahaksid vabaneda, põgeneda rõõmsate värvide maale, kuid midagi hoiab sind kinni. Kartus, pelgus, kohmetus, oskamatus. Sa lihtsalt jälgid eemalt neid värve. Sa tead, et need on olemas, aga sul lihtsalt puudub jõud, et minna ja haarata enesesse neid nii palju kui jaksad.
Sa tahaks neid värve püüda, aga ei suuda. Sa annad alla ja ootad, et ehk leiab mõni rõõmus värv ise sinu juurde tee ning teeb sinu halli olemisega extreme makeover-i.
Aga kui seda ei tule, jäävad ainult ootuse ja nukruse pisarad. Kuid isegi nendel pole enam värvi.
Ingrid.
No comments:
Post a Comment