3 sammu 4 päeva jooksul

 Tere, kes siin kõik veel alles on.
Räägiksin eelmise nädala lõpust. Sellest eelmisest nädalast, mis oli minu jaoks üks raskemaid nädalaid.

 Neljapäev tundus juba hommikul kuidagi hästi keeruline ja raske. Kool pani ikka tuima, nagu alati. Jõudsin koju ja olin nii vässu, et koduka jaoks ei suutnud mitte midagi teha. Õnneks on kodugrupp alati selline hästi neutraliseeriv. See viib teatud tundideks kõik selle halva minema ja teeb olemise soojaks. Peale lõppu oli Bertuška veel siin ja chillbillisime. Peale tema lahkumist jäi korter tühjaks. Tuju oli ka kadunud, sest mu plaanid õhtu Kadriorus veeta läksid minu jaoks tagurpidi. Istusin ja mõtlesin ning mõtlesingi välja.
Miks pean ma oma elu planeerima teiste inimeste plaanide järgi. Miks ei võiks ma lõpuks sellest teistest-sõltuva-isiku basseinist välja tulla? Teised on lihtsalt teised inimesed, minu ringist väljaspool olevad kehad. Õigupoolest on minu elu ju MINU oma ja keegi peale Jumala ei saa ega tohiks seda korraldada. Niisiis vinks-vonksasin end käbelt riidesse ja veel enne pimedat olin bussikas.
 Sel õhtul sain kogeda, et üks hullemaid asju Tallinnas on see, kui suuur hunnik rahvast tahab kõik trammidega Kadriorgu sõita. Kohe esimese peale ei saanudki. Järgmise peale kuidagi juba hakkas mahtuma. Ma ju väikene :)
Seetõttu, et olin üksinda, oli kerge rahva seas ringi liikuda. Nii ma seal siis kruiisisingi nende lillepeenarde vahel ja mõtlesin kõigist kõike. Jõudsin ka Outloudzi kontserdile. Lemmikud laulud said kuulatud. Üritus ise oli muidu väga armas. Väga kaunis õhtupoolik oli. Trammis tagasi kesklinna loksudes mõtlesin, et ükskõik kui suur rahvamass sind ümbritseb, ikka on võimalus end üksinda tunda. Ning teine mõte sellele järgi oli, et ma pole ainuke inimene, kes on üksinda.

 Reede oli jällegist see kohutav reaalainete päev. 7-ndas tunnis, mata KT ajal oli küll juhe nii koos, et ma sõna otses mõttes lõin tööle käega ja tunni lõpus marssisin uksest välja. Siiani pole olnud ühtegi reedet, mil ma oleks viimasest tunnist naeratades välja tulnud. Ma oletan, et sama mossis näoga jalutasin ma ka peatusesse koos Eliniga. Linn ja kool oli selleks nädalaks nii kibeda maigu jätnud, et peale paari tundi kodus passimist pakkisin asjad ja põgenesin maale. Noortekasse ei läinud ja soovisin selle asemel võimalikult kiirelt koju jõuda. Rongis oli muidu üks väga tore vanatädikene, kes rääkis minuga juttu ja pani mind mõtlema sellele, et milline on tunne omada vanaema (jah, mul pole kunagi olnud ühtegi vanaema).
Well, lõpuks jõudsingi koju. Maakoju, vanematekoju, Läpi koju, lapsepõlvekoju, teine kodu,  kuidas iganes seda nimetada. Maal oli really hea olla. Selline tunne oli nagu oleks olnud uus päev. Kõik see hommikune tumedus ja räme mata kt. oli unustatud. Maa on nagu võlumaa, kus on hoopis teised probleemid.


Laupäeval veetsin enamuse päevast Tapal. Teuk-ikad korraldasid Maastikumängu. Arvasin, et olen ühes punktis kohtunik, kuid kuid kuid, tuli välja, et ma pean hoopiski osalema, sest mõned punktid olid ära võetud. Ma olin muidugi ka oma vennatütre kaasa võtnud. Ja nii tuligi välja, et ma pean ise minema ka sinna metsa jooksma. Sain oma võistkonnaks 3 last. Yay. Ats sai päris palju irvitatada, kui märkas et mul on jalas kummikute asemel mu uued Niked. Tee pidi olema väga mudane. Ja oligi. Ja need väikesed, need kimasid ees ära nagu mootorsaanid ja mina siis nagu vana penskar käisin mööda teeääri, otsides muda asemel rohtu, kuhu astuda.

Höhö, ma pidin ka sinna puu otsa ronima ja üle köie hüppama.
Puu otsas minu väike ahvike. 

Õnnelikult tagasi. 

Tagasi jõudsime täies koosseisus ning tervelt. Kahjuks sain ma aga teada, et ma pole just kõige parem orienteeruja, sest ma suutsin mitu korda minna valesse suunda ning ühe korra ka päris ära eksida. Õnneks ilmus siis metsa seest välja Pärja, kes juhatas meid lõpuni :)
Peale seda läksime majja ja seal oli väike istumine ja autastustamine. Saime 2. koha. Wiii.
Kokkuvõtteks oli kõik täiega tore ja fun. Isegi oma Nikedega suutsin päris ilusti hakkama saada, kuigi õhtul küürisin neid ikka jupp aega koridori põrandal.


Pühapäev oli selline unine päev. Oli külm ja tõrkusin mõtteid linna minemisest. Kahjuks tuli aga seegi vastu võtta ning suunduda järjekordselt rongijaama. Õnneks nägin ma seal Muffinit (loe: Marjut) , kes tõi oma päikselisusega mulle naeratuse näole. Isegi õues tuli päike välja. Kuid linnas tuli ikkagi must lind tagasi, sest linnas olen ma ju .... üksinda.

Siis saigi nädal läbi ja vopsti.

Uus nädal on möödunud. Kuid isegi sellest ei taha enam rääkida. Ainuke lahe asi on see, et ma leidsin oma comfort zone. Selle kaheks märksõnaks oleksid: villane sall ja kõrvaklapid. Nii ma olengi elanud salli sees oma kõrvaklappidega. Täitsa mugav ja armas tunne on.

Nüüd aga, teen veel ühe sammu ja liigutan end voodi. Homme on jälle reede ning vaatab siis, kuhu ma seekord põgenen selle hullu nädala eest.

Ingrid.