Midnight run

Üks või mitu juppi on minu küljest jälle ära kukkunud. See muudab mind selliseks, nagu ma tavaliselt pole. Nagu mingi pomm oleks minu sees, mis vajaks plahvatamist.

Ühel õhtul kirjutasin oma Ipodi sellise lause: "Te ei kujuta ette kui mitu korda oleks elu kergem kui ma teaksin mida inimestelt tahta."

Jep, nii ta on. Paraku. Ma tahaks leida sellist inimest nagu mina. Kes oleks nii minu moodi, et ma tunneksin end temaga hästi, mugavalt, enesekindlalt ja vastupidi. Et me oleksime üksteist täiendavad. Need minu väikesed soovid..

Oma väikeste soovide poole püüdlemisega olen ma ka oma viimase aja kulutanud. Vaikselt need ehk liiguvad, kuid kunagi tulevad ka need võidud kätte. Ma olen selles kindel. Kuigi vahel on kahtlust, ja on palju kahtlust. 

Nädalavahetus möödus nagu plahvatus. Tagajärgi on tunda, aga need konkreetsed päevad möödusid nii kiiresti, et raske on neid nüüd meenutada. 

Laupäev oli pikk. Alustasin autotöökojas koristamisega ja õhtuks jõudsin maale kah. Vahepeale jäi väike munchimine ja poeskäik. Samuti väikeste lastega mängimine ja linna peal tiirutamine. Oli vast tegus päev. Pühapäeval oli Tapa päev. TMK oli aastapäev ja palju rahvast oli kohal. Isegi Martha ja Marcus. TEUK-ikatega jõudsime vahepeal õigeusu kirikus ekskursioonil ka käia. See oli täiesti uus kogemus. 

Ning nüüd, jällegist tuim kool. Tuimad õpikud, tuim klass oma vanade nägude ja uute naljadega. Need naljad ongi need, mis lisavad veidike vurtsu juurde. Ükskõik kui loll nali või tobe olukord see poleks, naerda võib ju alati. Ja see on niii hea. Naermine on üks lahedamaid tegevusi siin maailmas. Ja nii irooniline, kui see ka ei tunduks, siis koolis saabki just kõige rohkem naerda. 

Jee, ma üritan kõigest väest positiivset lainet hoida ja mitte jätta endast vana-masehunniku-inga maiku. 

Mõtlen, mõtlen, mõtlen. Aga välja ei mõtle midagi.

Uus päev ootab, et minust jälle paar tükki võtta ning õhtuks jälle väsinuna alla neelata - nagu iga päev.

ingrid,